Päevatoimetaja:
Kadri Suurmägi

Hülged söövad Kihnu kalurite saagi ära

Copy
„Tänaseks lubas nii suurt tuult, et jätsime merele mineku plaani katki,” ütleb Roosalaiu talu perenaine, Kihnu ainus kutseline naiskalur ­Taimi Vahkel, toetudes kaasa Aivar Pajumaaga koduões sõiduvalmis paadile.
„Tänaseks lubas nii suurt tuult, et jätsime merele mineku plaani katki,” ütleb Roosalaiu talu perenaine, Kihnu ainus kutseline naiskalur ­Taimi Vahkel, toetudes kaasa Aivar Pajumaaga koduões sõiduvalmis paadile. Foto: Mailiis Ollino

Liivi lahe suurima saare Kihnu ümbert pühkis sulailmatuul jää nagu peoga minema, sellepärast kommenteerib Nurme talu peremees, põline kalur Margus Laarents talvist püüki vaid ühe sõnaga – jama.

Aga mutid ehk mandri keeles võrgud nagu muugi varustus on tal, õigemini neil, stardivalmis, sest Marguse kaasa Marge käib mehega võrdväärsena merel kalapaadis abiks.

„Kui oled saarel, peab ikka varustuse tagavara olema, Kihnus eriti, sest enne saab laev Tallinnast Soome, aga Kihnust Munalaidu ei saa. Soome vahel on parem laevaühendus,” nendib mees ja pöörab kuuri alla oma tegemiste juurde, sest maal ei lõpe töö kunagi otsa.

Rooslaiu talu pererahvas, Kihnu ainus kutseline nais­kalur Taimi Vahkel ja tema kalurist kaasa Aivar Pajumaa teevad kodus remonti. Ilmajaam lubas selleks päevaks suurt tuult ja seekord läks ennustus täide ning juba hommikul oli selge, et paat jääb kaldale. Taimi jutu järgi ei ole nad jää­alust püüki saanud mitu talve teha, kuigi mõnel õnnestus jaanuaris mutid sisse viia, kuid nüüd lainetab ümberringi lage vesi.

„See, kui kaugel me kaldast käime, oleneb kalast, aga viis-kuus kilomeetrit kindlasti, kuigi siiga saab lähemaltki,” seletab Margus.

Hülgeid meeletult

Põhiline talvekala ongi ahven, siig, koha, sekka kiiskagi. Kui suure loomuse püüdja välja tirib, oleneb sellest, millise osa sellest on näpanud loivalised suurulukid hallhülged, keda kihnlaste kinnitusel on sel aastal meeletult.

Tagasi üles