Nädala mõte: efektiivne küll, aga... (3)
4. veebruar 2021, 00:00
Olen paar korda elus abikaasale naljaga pooleks öelnud, et kui kogu meile teada olev maailm uppi lendab, olen mina küll nõus minema temaga maale elama ja lehma pidama. Mees on muiates vastanud, et milles lehmad süüdi on. Jah, see poleks realistlik plaan.
Enamasti tühjalt kohalt ei alustata, aga kui fantaseeriks, et ma tõesti tahaksin seda. Sajapealise põhikarjaga piimafarmi rajamiseks tehtav investeering oleks umbes kolm miljonit eurot, toob tänases lehes näite Kaja Piirfeldt.
Aga kes annab laenu, kui sul pole kogemusi ega maad? Aga maa? Kust ja mis hinnaga seda saaks? Või võtaks rendile? Aga mis hinnaga? Otsetoetused on väiksemad kui mujal Euroopas. Top-up’i nii ehk naa ei saa. Alustasid liiga hilja.
Ja selleks, et konkurentsis püsida, peaksid olema kogemused ja teadmised. Mission failed!, teataks ekraan, kui tegemist oleks simulatsiooniga.
Ometi ju on neid, kes alustavad, jätkavad ja teevad. Ja ei jäta jonni. Kuigi statistika järgi on väiksemaid tegijaid peaaegu 4000 vähem kui kümme aastat tagasi.
„Sellise tendentsi õigustuseks tuuakse sageli asjaolu, et suured põllumajandusettevõtted on efektiivsemad. Nii see reeglina ka on, aga kas tänapäeval on efektiivsus õige mõõdupuu?” küsib Eesti Talupidajate Keskliidu tegevjuht Kerli Ats. Ta vastab ise: „Pigem mitte.” Kõige muu kõrval rõhutab ta toidujulgeolekut – mitmed Eestis toimetavad põllumajanduslikud suurettevõtted on müüdud välismaisesse omandisse, ilmselt jõuab sinna veel nii mõnigi ettevõte või maatükk.
Just enne selle mõtte kirjapanekut ostsin nädalaks oma toidukraami. Jälle imestasin, kui jaburalt vähe maksab piimaliiter või eestimaine köögivili. Kuidas konkureeriks selle hinna eest uus tegija? Kas praegu tegutsev jääb ellu? Kui jääbki, siis mille eest ta investeerib?
Neid hoobasid on, millega riigi tasandil uue põlvkonna põllumeeste tegemisi toetada. Lihtsalt see on keerulisem kui toetada suuri.