Indrek Šeiko peab end rohkem põllumeheks kui kaamerameheks
Elukutseline operaator Indrek Šeiko tegi mõnda aega tagasi elus kannapöörde ja hakkas mahepõllumeheks. See polnudki ehk nii ootamatu, kui esialgu paista võib. Tollase nimega Kehtna kõrgemast põllumajanduskoolist sai ta agronoomi-talujuhi diplomi. Eriala valik oli üsna loomulik, sest tema vanemad pidasid talu.
„Aga kui nad sellega lõpetasid, polnud mul enam midagi teha ja sõbra kaudu sattusin 1999. aastal televisiooni,” meenutas Indrek algust.
„Esimene töökoht oli TV3. Palgal olen olnud ka ETVs. Siis soovitati alustada oma ettevõttega. Algul olin FIE, 2003. aastal sai alguse profitehnikat ja liikuva pildi jäädvustamist pakkuv osaühing Fookus-Pookus. Enam polnud vahet, mis kanalile või kellele tööd teed, on see Eestis või välismaal,” rääkis ta.
Kaameraga oravarattas
Iseõppijana end profiks koolitanud Indrek on koos kolleegidega edastanud liikuvat pilti meie laulu- ja tantsupidudelt, paraadidelt, presidendi vastuvõtu kätlemistseremoonialt, Eesti Laulult ning laulu- ja tantsusaadetelt.
Palju on Fookus-Pookus tegutsenud välismaal, peamiselt Soomes, sest Eestis tehakse harvem suuri teleprojekte. Soomes on töötatud laulu- ja tantsusaadete juures, paljudest filmidest rääkimata.
„Tippajal olin nädalate kaupa Soomes. Ühel päeval oli tantsusaade, siis jäätantsusaade, siis superstaarisaade või lauluvõistlus. Naljatasime, et meile peaks ka turgutuseks piima andma: iga päev oli meil trauma, sest keegi hääletati saatest välja ja kogu aeg nägime sellega kaasnevat kurbust,” meenutas Indrek muheledes.
Mullu kevadel teletöö seisis. „Praegu on keeruline öelda, mis saateid tuleb, sest koroona vajutab plaanidele pidurit. Samas filme tehakse kogu aeg. Igal pool, kus on liikuv pilt, võiks selle taga olla Fookus-Pookus,” iseloomustas kaameramees nende pakutavat.
Kuid ühel hetkel väsis ta sellest oravarattas keerlemisest. „Muidugi oli kõik äge, aga kui teed seda aastast aastasse, hakkad otsima teistsuguseid asju. Istusime kord kälimehega pärast sauna koos ja vaatasime möödasõitvaid traktoreid. Mõtlesin, et peaks uuesti hakkama põldu pidama. Imestati – mis sa räägid? Osa ei usu mu elupööret siiamaani. Täna pean end rohkem põllumeheks kui kaamerameheks.”
Kas ostsid järve?
Indreku talupidamine algas nullist, varasemast on vaid üks töölaud ja mõned mutrivõtmed. Esimese, umbes seitsmehektarise maatüki ostmisega on tal rääkida värvikas lugu. Tuttavalt kuulis Indrek, et keegi müüb maad. Telesaate tegemise vahepeal sõitis ta kohale ja nägi suurt lagedat lumist välja. Kevadel sõideti koos abikaasaga põldu vaatama – kõikjal laius vesi. „Noh, kas ostsid järve?” küsis naine. See vesine maatükk pole põllumehele jätkuvalt helde, plussiks on üks kõrgem koht, kust saab häid saunavihtasid.
Põllumajandusega tegeleb Indrek Inpema talus kaheksandat aastat. Töid tehakse koos isaga, hooajatöödel on abiline. Algusest peale on ta olnud mahetalunik, kasvatab otra, rukist, nisu, kaera, tatart, hernest. Mullu oli 18 hektaril ka koriander, sest „uusi ja erinevaid kultuure on huvitav proovida”.
Üle keskmise rasked ajad
Viljasaagiga võis Indreku sõnul rahule jääda, aga kahjuks tuli suurem osa müüa tavahinnaga, sest praegu on Euroopas maheteravilja ületootmine. Meie mahekasvatajate põhiturg on Saksamaa, kus hinnad on viimase paari aastaga langenud.
Missugustele kultuuridele tasub tema arvates rohkem panustada? Kasvav suund on mahedalt kaera kasvatada. Tänavu kerkis tatra hind üllatuslikult taevasse. Aga see on vaid üks kultuur. Järgmisel aastal külvatakse kindlasti tatart rohkem, aga kas tatral järgmisel aastal ka hinda on, ei tea.
Indrek tõi probleemina välja, et Eestis pole mahevilja töötlejaid. Suur tegija on Tartu Mill, ülejäänud on väiketöötlejad. See on üks põhjus, miks toodang välja müüakse. Jah, hind Saksamaal on kallim, aga ka transpordikulud on suuremad. „Üks pääsetee mahedana ellu jääda oleks hakata ise vilja töötlema,” arutles ta.
„Praeguste hindadega on maheteraviljakasvatajatel raske ellu jääda. Siin on üle keskmise rasked ajad. Selle taga on nii ületootmine kui ka kokkuostjate hinnapoliitika. Eesti on väike ja mahetootjad on killustunud, meil pole veel tugevaid esindusorganisatsioone. Pingutame selle nimel, et asi saaks parem,” rääkis Indrek.
Ta on Mahetootjate Jõu- ja Nõukoja liige ja sellest aastast ka Mahepõllumajanduse Koostöökogu juhatuses. Jõu- ja nõukoda on muutunud päris aktiivseks. „Seni on mahetootjad nokitsenud omaette. Ehk saame asja paremini liikuma, siis võetakse meid tõsisemalt. Igal aastal on tegemist sellegagi, et saaks mahetoetuse kätte. Hiljuti saatsime koos Viru Viljaga valitsusele oma murekirja.”
Sügisel oli Šeiko üks noortalunikest, kes selgitasid telesaates „Pealtnägija” põllumeestele makstavate üleminekutoetuste ebavõrdsust. „Seda teemat ei tohi lasta pärast meediakajastusi lihtsalt hääbuda. Praegu maksab riik endiselt kokku miljoneid eurosid neile, kes enam ei tegele looma- või taimekasvatusega või on maht tunduvalt vähenenud. Sellisel kujul toetuste maksmine peaks lõppema. Praegune olukord tekitab põllumajandussektoris tüli,” leiab ta.
Võimalik saada häid saake
Inpema talu põllumaad on tavatootjatest ümbritsetud. Mees ei salga, et tavatootjate vahel on keeruline olla mahetootja, kuid lisas, et ise on see suund valitud. See tähendab lisatööd maa harimisel, ka põldude ääred tuleb eraldi koristada, et äärte vili ei läheks ülejäänuga segi.
„Kui teed aasta otsa tööd, aga lõpuks raha järele ei jää, lõpetab varem või hiljem keegi mahetootmise ära. Tean paljusid, kes kavatsevad minna tavatootjaks. Ei taheta, aga elu sunnib,” rääkis vestluskaaslane mahetootjate muredest.
Mahetootjate eestkõnelejad, nende hulgas on ka Šeiko, ootavad riigi seisukohta mahetootmise tuleviku kohta. „Mahetootmise sisendid on poole kallimad, saagid kaks-kolm korda väiksemad. Kui praeguste teadmiste-oskuste juures ei saa mahesaake tõsta ja tavatootja teenib mitu korda rohkem, miks peaksime vähemaga leppima, olles ise pankroti äärel? Me ise ei tule enam välja.”
Jutus tuli ridamisi välja raskusi, kuid ka positiivset. „Selles mõttes olen rahul, et põllupidamine mulle meeldib. Meeldib, et ka mahedana on võimalik saada päris häid saake.” Šeiko paremad saagid on rukkil pea neli tonni hektarilt, nisul ligi 3,5 ja hernel on olnud üle kolme tonni hektarilt.
Teevad ise teadust
„Kui saaks saagikuse ühtlasemaks, oleks suur asi. Kui katsetan oma põldudel, siis iga katse võtab ühe aasta. Kui läks valesti, ei tea ma täpselt, mis läks valesti. Selleks olekski vaja, et teadus aitaks, et katseid tehtaks põllumajanduslikes tingimustes. Kuna mahetootmise alal Eestis teadustööd eriti ei tehta, siis jõu- ja nõukojas suhtleme omavahel, korraldame õppepäevi ja jagame kogemusi. Teeme ise n-ö teadust. Ja meie seltskond on äge! Usun, et sellest saab asja,” tõi ta välja ühenduse plussid.
Ta näeb, et vilja on võimalik teistmoodi kasvatada. Saak pole küll nii suur kui tavapõllunduses ja maad tuleb võib-olla rohkem harida kui tavatootmises ja taimekaitsevahendid kasutamata jätta, aga mees usub, et ökoloogiline jalajälg on sel moel ikka väiksem. „Tundub, et kogu Euroopa liigub maheda suunas. Küsimus on, kas meie Eesti mahetootjatena jõuame selle ära oodata või lõpetame enne,” kõneles Indrek Šeiko.
Ta alustas mahetootmist 19 hektaril, nüüd on see kasvanud 400 hektarile. Kui mahepind aastas üle 15 protsendi suureneb, tuleb võtta uus viieaastane mahekohustus. Temal seni nii on läinudki.
Põllupidamise kõrval teeb ta tasapisi operaatoritööd, et neid oskusi mitte rooste lasta. „Otsid ju ennast ja on hea, kui põllupidamise kõrval on ka teine rakendus.”
„Et teletöös läbi lüüa, peab väga tahtma seda teha, peab olema auahnust, kõigiga ei saa alati läbi, egod on samuti suured, tuleb teha kompromisse, ja õnne peab ka olema. Ma poleks eluski arvanud, et jõuan televisiooni, kuid ühel hetkel oli maapoiss teles. Vahepeal ei arvanud ma kordagi, et lähen maale tagasi, aga nüüd olen seal,” kirjeldas Indrek Šeiko oma elupöördeid.