N, 1.12.2022

Looduskalender ⟩ Pakane pani veelinnud liikuma

Kristel Vilbaste
Pakane pani veelinnud liikuma
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Luiged.  Pilt on illustratiivne.
Luiged. Pilt on illustratiivne. Foto: KÜLLIKE ROOVÄLI/PM SCANPIX BALTICS

Kõige kõvem tegija oli eelmisel nädalal külm. Ja proovis pakane külmarekordit kinkida piiriäärsetele aladele, mis ta püüdis, aga oma kuulsusekaotuse hirmust hakkas külmapealinna külmamehike kiiresti termomeetrit külmetama. 

Nädala sees suutis ta ühel varahommikul paari tunni jooksul 10 kraadi külma juurde teha Võrumaalt rekordi võtmiseks ja kui 16. jaanuaril raporteeris Valga selle talve külmarekordist -24,3 kraadi, siis mõne aja pärast tuli teade, et tiitel on siiski antud jälle -24,6 kraadiga Jõgevale.

Aga tõenäoliselt kestab see võidujooks edasi ja saame veel sisemaal ehk -30 kraadigi näha. Saarlased saavad aga tõenäoliselt selgi nädalal lumememme teha, seal mahasadanud 30 cm paksusest lumekihist.

Supiköök aknalaual

Linnud on nüüd vist kõik majade ümbrusesse kogunenud. Koputamine algab varavalges, lõuna ajal peetakse väike paus ja õhtu eel on toidumajas jälle tõeline karussell. Rähnid on metsas kopsimise vahepeal avastanud ka toidumajad, pekikäntsakas on ju tunduvalt toitvam, kui vähesed männiseemned, külmunud pekk on üsna kõva, tihased sealt midagi kätte ei pruugi saadagi, nii jääb kõik rähnidele. Toidumaja ligi hiilivad ka raudkullid ja siis jäävad tihasest järele vaid sabasuled.

Kotkad konutavad pesal või mererannas

Linnumehed aga loevad talviseid linde nii mere peal kui ka taevalaotuses. Ka kotkad ja kullid on need, kes saavad korralikult üle loetud.

Kui korraks kaljukotka veebikaamera sisse lülitati, siis oli näha, et pesal istub üks konksnokk. Kotkauurija Urmas Sellis ütleb, et see pole küll see lind, kes seal suviti pesitseb.

Ka osa merikotkaid on juba sügisest saadik oma pesadel istunud ja paika hoidnud, osa mittepesitsevatest ja sisemaa kotkastest on siiski ka lõuna poole rännanud. Aga saartel on kotkaid kohe kuhjaga, nii omi kui võõraid, mõnel pool toitmiskohas kuni 30 tükki korraga. Hiireviud, kelle talvitumisrohkust sügis näitas on aga kusagile kadunud, kas on lahkunud või kükitavad kusagil külmetades nurgas ja ootavad päikesesära.

Pardid kadunud

Veelinnuloendajadki kinnitavad, et kotkaid on mere ääres palju. Luigeuurija Leho Luigujõe ütleb, et nägi, kuidas Väikese väina elektriliini oli lennanud luik ja seitse kotkast oli teda hakkimas, ja paneb otsustajatele südamele, et need traadid tuleks sealt lõpuks maa sisse viia.

Aga Luigujõe ütleb, et kuigi veelinnuloendajaid oli sel aastal tavatult palju, inimesed püüavad kodudest välja saada, siis linde, mida loendada oli vähe.

Linnud ei olevat küll tõenäoliselt hukka saanud, aga meri pole veel tavapäraselt jäätunud ja nad on üle Väinamere laiali. Aule peaaegu polevat, kirjuhahkasid 70 tükki.

Üits nätäl peräst jaanuarikuu noorekuu loomist raotu palgid ei lahkeva. Otepää

Aga kummaline olevat olnud nädalavahetusel näha, kuidas luiged tulid suurte parvedena ida poolt, parv parve järel. Ilmselt algas kusagil idas külmumine. Kõige rohkem oli sõtkaid, aga neidki kolm korda vähem. Huvitavamatest vaatlustes kirjeldab ta adruvallidel kohatud kuldnokki ja metsvinte.

Ja linnuvaatlejad ajasid ühes kohas põõsastest välja kaheksa kõrvukrätsu. Nende kakuliste rohkust on mereäärsetel aladel kinnitanud ka leedulaste linnujaam.

LASTELE Ilmamäng: Rebasejaht

Mängukohaks on tihedate põõsastega kaetud mets, kaks mängijat hakkavad koerteks, üks jahimeheks. Kõik ülejäänud mängijad on rebased.

Jahimees hüüab: „Üks, kaks, kolm!”

Selle peale peidavad rebased end põõsastesse.

Jahimees ja koerad hakkavad rebaseid jälitama. Kui koer leiab rebase, annab ta jahimehele sellest valju häälega teada, kuid puutuda ei tohi, kuni tuleb jahimees. Jahimees püüab rebaseid tabada kuusekäbide või lihtsalt käega.

Kinnipüütud rebane saab koeraks.

Mäng lõpeb, kui kõik rebased on püütud. Esimesena püütud rebane hakkab uueks jahimeheks.

Märksõnad
Tagasi üles