Nõuandeid rohelise sibula ajatamiseks

Kui valge aeg pisut pikemaks venib, tasub oma aknalaud rohelise kasvatamiseks käiku võtta. Foto: Shutterstock

Rohelised sibulapealsed on üks parim talvine looduslik C-vitamiini allikas, seega võiks mõni kastitäis sibu­laid igas kodus aknalaual kasvada.

C-vitamiini ööpäevase koguse katab 100–200 grammi rohelist sibulat, mille ära söömine segatuna hapukoore, kodujuustu või kohupiimaga ei peaks kellelegi üle jõu käima.

Viimaste uurimustööde tulemusena rõhutatakse, et sibulas (nii rohelises kui sibulas ­endas) leiduvad bioaktiivsed ained ületavad mõneti isegi küüslauku, mida sageli pelgame halva suulõhna hirmus tarvitada. Kõige rohkem on rohelises sibulas ikkagi vett – koguseliselt kuni 92 protsenti. Veesisaldus on ka sibulavarte koostise hea peegeldaja. Närtsinud vartes on paljude mikrotoitainete sisaldus vähenenud ja neid osta ei tasu. Sibula­varte kuivainete hulka annavad oma panuse nii süsivesikud (keskmiselt 3,5 protsenti) kui ka valgud (keskmiselt 1,3 protsenti).

Omapärase lõhna annavad sibulavartele eeterlikud õlid propüüldisulfiid ja divinüüldisulfiid. Muide, need ühendid ergutavad ka seedenäärmete talitlust ja seedenõrede eritumist. Kaudselt lähtub sellest sibula söögiisu tõstev toime.

Hoiab tüli majast eemal

Peale C-vitamiini leidub sibulas piisavalt meie nägemist turgutavat karoteeni (A-vitamiini sünteesiks vajalik lähteaine) ja närvisüsteemile väga vajalikku kaaliumi, mille si­saldus küünib pea veerand ­tuhande milligrammini 100­-gram­mise portsu kohta.

Pole siis imestada, et budistlikust lähtekohast on roheline sibul väga vajalik vaimse elu korrastamisel.