/nginx/o/2016/12/01/6130803t1h2a16.jpg)
/nginx/o/2021/01/13/13574285t1h93ad.jpg)
Mida arvaksite, kui suuremat tasu saaks kõige kiiremini ülesanded täitnud inimene, mitte kõige põhjalikumalt tegutsev ja kvaliteedile rõhku panev? Usun, et enamik peaks seda ebaõiglaseks. Sellest ka turismiettevõtjate nördimus.
Nädala mõte: mitte parem, vaid kiirem
Pole kahtlust, et turismiäri sai kriisis kõige valusamalt pihta. Ja valgust tunneli lõpus neile veel ei paista. Isegi asjatundjad ei võta ennustada, millal hakkab paistma. Kas sellises situatsioonis oleks üldse vaja nende elushoidmiseks raha kulutada?
Erinevate huvidega inimestel võivad siin vastupidised arvamused olla. Aga kujutlege siiski, et teie erialal lubatakse tegevustoetust, korraldatakse infopäevi, sa teed põhjaliku eeltöö ja kulutused spetsialistidele, et eriti tugev projekt esitada. Kõik ikka selleks, et koroonakriisis muutunud maailmas oma äri uutele tingimustele vastavaks muuta.
Kaks päeva enne taotlusvooru avanemist tuleb su postkasti kiri, et rahahulka on vähendatud poole võrra. Hinge koguneb ärevus ja otsustava päeva hommikuks teed kõrvalseisjale suisa naeruväärsena tunduvaid ettevalmistusi. Laual on kaks arvutiekraani, millest ühel kogu vajaminev tekst valmis kirjutatud, ja nii kui kell kukub, hakkad teksti ühest arvutist teise tõstma.
Loomulik, et kellel projekt keerulisem ja rohkem lisasid, sel kulub ka enam aega andmete sisestamiseks. Kui töö lõpuks tehtud ja „saada” nuppu vajutada tahad, näed kirja, et taotlusvoor on juba läbi ja sa ei saagi oma ideid esitada. Kogu vaev läks aia taha.
Turismiettevõtete toetusmeetme taotluse jõudsid esitada ilmselt need, kel napim plaan. Kuid kel miskit keerulisemat mõtteis ja oli soov see otsustajatele lahti seletada, see rahajagajate ette oma ideega ei jõuagi. On see ikka parim viis raha jagada? Kindlasti mitte.
Jääb vaid nõustuda turismisektori ettepanekuga, et tulevastes ettevõtluse toetuse meetmetes ei kasutataks kiirusest sõltuvat tingimust ja hindama peaks kõiki taotlejaid.