Vanaperenaine Tiia Kokmann-Konsap on tal aga endiselt nõu ja jõuga abiks. Vello oli töökas mees. Maidu näitas taluhoovis hooneid, mis kõik on Vello kätega üles ehitatud. Nõukogude aja lõpus kasvatati kapsaid ja kurke, mida peremees Leningradi ja Pihkva turul müümas käis. Peetud on piimalehmi ja nuumatud pulle. Vello alustas ka viljakasvatusega, 30 hektaril kasvas kaera, nisu, rukist, tatart ja otra.
Peremees Vello oli ettenägelik. Kakskümmend aastat tagasi otsustas ta üle minna mahepõllumajandusele. Zerna oli üks Eesti esimesi ökotalusid, kes vastavad dokumendid kätte sai. Tiia Kokmann-Konsapile meenub, et paberimajandust oli siis ikka väga palju. „Kui ühest sordist viljast tegid erinevaid tooteid, siis pidi kõike eraldi dokumenteerima. Nüüd on kõik õnneks lihtsam,” lausus ta.
Toonase peremehe otsuseid suunas ka see, et tavaviljeluses kadus perspektiiv. Talu kasvatada polnud võimalik, sest ümbruses maad juurde soetada ei saanud. Et kasumlikult majandada, hakkas peremees rukkijahu jahvatama ja täisterakaerahelbeid valmistama. Kõik seadmed ehitas ta ise, nii polnud tarvidust laenu võtta. Küll on aga kasutatud PRIA toetusi.
Algul vähe konkurente
Kui Zerna mahetootmisega alustas, oli konkurents hõre, aga ka tarbijad teadsid mahedast vähe. Nõnda, kuidas on nõudlus kasvanud, on konkurente juurde tulnud.