Miks on hea sageli pomelit süüa?

Pomel on paksu koorega ja magusalt mõrkja viljaliha väljapuhastamine nõuab omajagu nokitsemist. Foto: Shutterstock

Pomel (Citrus maxima ehk C. grandis) ehk pompelmuus on tsitrusviljaliste suurim esindaja, millele viitavad ka tema ladinakeelsed nimetused. Pomeli teine levinud nimetus Inglismaal ja selle endistes koloniaalmaades on sheddok, mälestamaks Inglise meremeest Sheddoki, kes 17. sajandil tõi selle taime seemned ühele Kariibi mere saarele, kust see paar aastat hiljem jõudis Euroopasse.

Looduslikult pärineb pomel Kagu-Aasiast. Esimesed pomelid serveeriti Hiina keisrite lauale juba esimesel sajandil. Vilja läbimõõt võib olla enam kui 20–25 cm, keskmine kaal jääb 1–2 kg vahele, aga suuremad viljad võivad kaaluda kuni kümme kilo. Kujult jaotatakse pomeli sordid kolme rühma: pirnjad, ovaalsed ja ümmargused.

Vilja siseehitus sarnaneb vaid üldjoontes apelsini omaga. Apelsini vilja mahlakotikesed on tihedasti üksteise vastu liibunud ja kui vilja noaga risti viilutada, moodustavad need ühtlase viljalihalõigu. Pomeli mahlakotikesed on aga välja arenenud üksteisest eraldi. Viljakambrid on eraldatud kõva ja nahkja kestaga, mida on raske isegi läbi hammustada. Sektorite nahkjad kestad tuleb näppude abil eemaldada ja seejärel süüa üksteisest kergesti eralduvaid mahlakotikesi või nende kogumeid.

Oma kodumaal Malaisias võib pomelipuu kasvada kuni 15 m kõrguseks, samas kui teised meile tuttavad tsitrusviljalised kasvavad vaevalt paari meetri kõrguseks. Pomel võib õitseda kaks kuni neli korda aastas ja seega saab värskeid vilju mõnelt sordilt peaaegu aasta ringi. Aastas võib ühelt puult saada 70–100 vilja.

Pomelil on palju kultuursorte. Praegu kasvatatakse neid kõige rohkem Indias, Lõuna-Hiinas, Jaapanis, muidugi ka Malaisias, viimasel ajal ka USA lõunaosas ning Vahemere maades. Pomeli kiituseks peab ütlema, et tal puuduvad looduses olulised kahjustajad ja tema kasvatamiseks on vaja kasutada suhteliselt vähe pestitsiide.

Toatemperatuuril säilib pomel kuni kuu aega.