Jalakal on jalad all

Jalakast on aretatud ka iluvorme, nende seas leinavorm, mis meenutab vihmavarju. Foto: Shutterstock

Vanarahva jutu järgi on Rae vallas Seli külas põllu ääres kõrguv jäme ja seest õõnes jalakas üks püha puu, mille õõnsusesse mahtuvat paar-kolm inimest ning mis vanal ajal olla ise praegusesse asupaika rännanud.

Kohe hakatud jalakat pühaks pidama. Keegi ei tohtinud tema oksa murda ega lehti noppida, sest usuti, et järgneb kole karistus. Noppija jäänud haigeks või saanud otsa ta loom. Jalaka juurte all olevat aga varandus peidus, kuid seda kätte saada on võimatu: a­aret valvab haldjas.

On öeldud, et jalakal on jalad all: ütlus tuleb sellest, et sel puul hargnevad lehe külgrood enamasti enne lõppu kaheks. Jutt kõlab kokku uskumusega, et puu omil jalul Seli külla tuli. Kuid selgunud on, et kõneks­olev puu on hoopis künnapuu. Palju vanarahvas siiski mööda ei pannud, sest künnapuu kuulub jalaka perekonda ja puud on väga sarnased.

Tapa vallas Savalduma külas kasvavad aga tee kõrval jalakad, mis kujutavat nõiutud pulmarongi. Hüljatud pruudi sajatus „Kui sa tõesti armastad mind nagu mina sind, saagu sina ja su saajalised, kogu pulmarong, puudeks!” osutunud saatuslikuks.

Uhke kollane hekipuu

Jalakas kasvab meil peamiselt salulehtmetsas. Ta on külmakindel ja talub hästi varju. Hästi kasvab ta ka linnas ja on parkides üsna tavaline puu. Metsas on teda aga kõvasti raiutud ja noori jalakaid pole seal palju peale tulnud. Seemned ei idane jalakal kergesti ning kuigi need valmivad juba juunis, on uusi puid oodata alles järgmisel kevadel.

Laia võraga puul on sügisel kaunid kollased lehed. Kuna ta end hästi kääride abil vormida laseb, luuakse temast tihti maja ümber nägus elavmüür. Jalakast on aretatud ka iluvorme, nende seas leinavorm, mis meenutab vihmavarju.

Jalaka puidust valmistatakse mööblit ja masinate puit­osi, sellest on tehtud vankrirattaid ja rattarumme. Koore kiust saab köit, korve ja matte.

Viljad kui pähklid

Puu sisemist koort ja noori lehti kasutatakse kõhulahtisuse raviks. Lehtedest keeduvette eralduvail ühendeil on kokkutõmbav toime. Kuumutatud puukoorega on ravitud haavu.

Jalaka vilju, lamedaid pähklikesi, süüakse Põhjamaades seniajani. Neil eemaldatakse kilejas ümbris, ja paljastuv pähklikujuline vili, mis sisaldab valku, õli ja süsivesikuid, on söömiseks küps: seda võib krõbistada nagu pähkleid, kuid Põhjamaades neid praetakse ja röstitakse. Neile võib lisada soola või suhkrut, nii et need kõlbavad nii salatisse kui ka magusrooga. On täheldatud jalakaviljade maitse sarnasust piiniaseemnete omaga.

Rasketel aegadel kooriti puult koorealune kiht ehk niin maha, see kuivatati, jahvatati ning lisati leivatainasse ja supileende, vahel keedeti sellest putru.

Kreeka saagades on jalakat nimetatud leina ja surma puuks, mis kasvab allilmas. On arvatud, et jalakateks muutusid meelehärmist surnud inimesed, kes elasid edasi leinapuudes.

Meie rahvauskumus ütleb aga, et jalakas tõrjub inimesest kurjuse ja inetud mõtted ning teeb ta rõõmsaks.

Ülinakkav jalakasurm

Kiiresti leviv seenhaigus, mis on maailmas hävitanud jalakaid juba sadakond aastat, võib elujõus puu tappa ühe hooajaga ja on jõudnud ka Eestisse. Tegu on kottseenega, mille niidistik puus ruttu paljuneb, ning puu tapab haigusega võitlemisel iseennast ära.

Kui haige puu koore all seavad end sisse maltsaüraskid, söövad nad tõve endale sisse, lendavad tervele puule ja nakatavad ka seda. Haigus võib levida ka lähestikuste puude juurte kaudu.

Jalakasurma iseloomustavad võras tipust kuivanud oksad ja koorealuses puidus must katkendlik ring. Haiguse tõrjeks on tõbised oksad ja hukkunud puud kohapeal põletatud.

KOMMENTAAR

Ragnar Adamson. Foto: Erakogu

Ragnar Adamson

A Furn OÜ tegevjuht

Jalakal on huvitav puit ja selle värv varieerub: võib olla ühtlane pruun, aga ka õrnalt rohelist, lillat või roosat tooni. Välimuselt on puit tekstuurne ja teraline.

Töö jalakaga ei ole kõige kergem ega meeldivam. Jalaka puidukiud jooksevad risti. Kui harilikult jooksevad puidu kiud ühtepidi, siis jalakal kipuvad need samal ajal ka teistpidi jooksma. See muudab hööveldamise keeruliseks, sest vastukiudu hööveldamisel võib välja lüüa kilde ja reeglina lööbki. Siledaks lihvimine võib olla tülikas, kuna puit tikub jääma helbeline. Jalaka puit on pigem pehme, aga töödelda on seda raskem kui kõvapuitu. Töötlemisel on tunda kerget sõnnikuhaisu, mis lõpptootele külge ei jää. Lisaks kipub jalakas olema ebastabiilne puit, tahab hirmsasti kõverduda, seetõttu on ka kuivatamine raske ja nõuab kogemusi.

Jalakast teeksin ma lauaplaate ja suuremaid voodipeatseid. Täpset tööd vajavat kummutit või riidekappi ma temast ei valmistaks, aga kvaliteetselt kuivatatud puiduga peaks seegi olema tehtav.

Jalaka võlu tulebki välja suurtel pindadel, näiteks lauaplaadid. Minu silmale on jalakas kindlasti põnevam kui näiteks tamm.