Peeter Krimm: metsameeste „rahaahnusest”

Mets. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Tõsiasja, et metsamehi iseloomustab piiritu rahaahnus, teab tänaseks kogu Eesti rahvas. Meeldib või mitte, seda tuleb lugeda loodusaktivistide kolmeaastase töö võiduks.

Minul metsakasvatajana pole iial aega spetsiaalselt telekat vaadata. Aga üht uuriva ajakirjanduse saadet, kus teemaks röövellik pelletitööstus, vaatasin küll.

Faktile, et Eesti on maailmas tõusnud pelletitööstuse esiritta, püüti anda häbiväärset varjundit. Ainult Läti olla meist eespool. Minu arvates peaks tundma heameelt, et meil on, mida müüa, ja leidub tegijaid. Seda enam, et tegu on toor­ainega, mis kasutamata jätmise korral kõdunedes nagunii süsiniku vabastab. Kui keegi suudab oksarisust ja saepurust raha teha, peaks president talle ordeni andma. Antud juhul pelletitööstuse isa Raul Kirjanenile, kes kahtlemata tunneb metsandust põhjalikult ja kelle sõnul pole tema toorainel lageraietega mingit seost. Nii see tõesti korralike okaspuumetsade puhul on. Sealt tulevad ikka palgipuud, mille kütteks kasutamise väide näitab vaid aktivistide võhiklikkust.

Teisiti on lugu hoolimatute erametsaomanike lepapadrikutega, mida Kirjaneni sõnul ja ka minu arvates on liiga palju. Sealt peale küttepuidu muud ei saagi ja selliste raiering ei ole mitte 80–90, vaid 25–30 aastat. Metsaomanik padriku kasvatamisse ei panusta ja saab sealt ka sandikopikaid. Raha saab Kirjanen, kes risu ümber töötleb, aga see teeb eestlased sedavõrd kadedaks, et ununeb isegi riigi rahakott.

Taastub kiiresti

Hämmastaval kombel ei tunta kadedust venelaste, soomlaste jt naabrite teenistuse vastu, kellest mõned ka Eestis toimetavad. Metsameeste ahnuse valguses on fossiilkütuste kaevandajad, naftamüüjad, plastitootjad jne lausa inglid. Turbasood, mida ühest otsast taastada üritatakse ja teisest kindla käega kaevandatakse, ei häiri kedagi, sest need ei riku pilti, nagu metsaraie seda teeb. Kui okaspuu taastub 80 aastaga, siis üks meeter turvast tuhandega. Ei häiri seegi, et väärt kütus ja süsinikusiduja läheb Euroopa iluaedades lillede kasvatamiseks, kus ta kõdunedes süsiniku vabastab.

Mis siin teisi aasida, rääkida tuleks iseenda ahnusest. Tagastatud metsatukas kasvas mul kõike, ka uhkeid okaspuid. Leivaraha jagus, aga ühel hetkel taipasin, et puud ei kasva igavesti. Lageraie asemel lubasid ametnikud vaid suuremad välja raiuda. Seda viga ei jätnud kasutamata loodus ja torm tegi, mida tegema pidi.

Aktivistid, kes nutavad mõne traktorirööpa kõrval, pole õigeid rööpaid ega segipööratud püstiste kännujuurtega maastikku näinudki. Ometi ei sega see põrmugi uute puude kasvamist. Raha sain poole vähem, kui oleks pidanud, rääkimata silme ees tiirelnud kujutelmadest. Paljudele võib üllatus olla, et metsa ei raiu ükski metsaärikas. Raiuda saab a­inult omanik või varas.

Elustikuta puupõld

Karmavõlg tuli ikkagi tasuda ja otsustasin mitu korda parema metsa hakkama panna. Loomulikult ahnusest. Odavat küttepuitu ma ei kasvata, vaid sihvakaid ja oksavabu palgipuid. Ikka raha pärast. Tänaseks on 13 aastat tagasi istutatud okaspuud ja tammed 6–7meetrised ning vana metsaaluse noorendiku omad kaugelt üle kümne.

Looduslikult ei kasva puud iial nii kiiresti. Looduslikest veel halvemad tingimused saavad olla vaid majandatavas püsimetsas, mille ainus pluss on stabiilne pilt kodu- või autoaknast.

Igal asjal oma hind ja seepärast olengi viimase kümne aasta jooksul seal üle 8000 tunni tööd rabanud ja kulutanud samavõrra liitreid autokütust. Tuttavad ei mõista, miks ma selle hullusega üldse tegelen. Ikka ahnusest. Arvestades oma tunnihinnaks neli eurot, oleks kunagi saadud tulu miinuses ja töö pole veel lõppenud, aga sellest pole midagi, sest suur tulu on varsti tulemas. Hiljemalt kaheksakümne aasta pärast peavad need puud raiutud olema. Sealt saab uhkelt pappi ja mina olen siis alles 145 ning mu seni ainuke lapselaps 85.

Nagu näha, leidub metsamehi, kes ei loobu ahnitsemisest isegi teispoolsuses. Mu õ­udusunenägu on seotud looduskaitsjatega, kes tulevikus avastavad toreda metsatuka, mis tuleb tingimata kaitse alla võtta. Siis ei mäleta enam keegi, et seda kunagi elustikuta puupõlluks sõimati.