Saksamaal toimuv sunnib Eesti sealihatootjad rangele kokkuhoiurežiimile

Seakasvatajad ei oska ennustada, kaua nad jaksavad vastu pidada, kui igale seale 30–40 eurot peale maksavad. Foto: Ain Liiva / Virumaa Teataja

Seakasvatajatel on kurvad päevad, sest iga müüdud lihakilo pealt tiksub neile miinust juurde. „Olen 30 aastat tegelnud seakasvatusega ja viimase 12 aasta jooksul iganädalaselt sealihahindu jälginud ning nii kehva aega nagu praegu pole selle aja jooksul olnud,” ütles Eesti Tõusigade Aretusühistu aseesimees ja seakasvataja Raul Maripuu.

Põhjust, mispärast meie seakasvatajatel praegu nõnda kehvasti läheb, tuleb otsida Saksamaalt, COVIDist ja seakatkust tingitud hinnalangusest. Nimelt oli seal suvel töötajate hulgas levinud koroonaviiruse tõttu suletud kaks suurt lihatööstust, mis kokku töötlevad kolmandiku Saksamaa sigadest. Sel ajal jäi Saksamaal hinnanguliselt tapmata 680 000 siga. Väga odavad töötlemata rümbad aga rändasid ja rändavad siiani ka Eestisse.

Septembri alguses avastati Saksamaal metssigadel Aafrika katk ja selle leiu peale lõpetasid Aasia riigid ja isegi LAV Saksamaalt sealiha ostmise. Järgnes liha hinna järjekordne kukkumine. Aasta lõpu seisuga saavad Eesti seakasvatajad lihakilo eest 41 protsenti vähem kui aasta alguses. „Meie müügihinna aluseks on lihatöötlemisettevõtted kehtestanud Saksa hinna ning sellest ei saa me kuidagi mööda minna,” ütles Maripuu. „Tegelikkuses tähendab see seda, et lihatööstused maksavad meile umbes 12 protsenti vähem, kui saab Saksa sealihatootja. Vahe tuleb sellest, et Saksamaa standardne rümp on koos pea ja jalgadega, meil Eestis ilma pea ja esijalgadeta, kuid rümba kilohind on sama.”

„Suured Eesti lihatööstused, kel oma tapamaja pole, ei kasutagi Eesti sealiha. Meie oma Saaremaa lihatööstus pole minult ega teistelt Eestimaa sealihatootjatelt ostnud 2020. aastal ühtegi siga. Inimestele aga müüakse saaremaiseid lihatooteid, mis on valmistatud hoopis importtoorainest,” sõnas Maripuu.

Aasta lõpu seisuga saavad Eesti seakasvatajad lihakilo eest 41 protsenti vähem kui aasta alguses.

Tema juhitavates ettevõtetes kasvab praegu 34 500 siga. Milline on tänases valguses ettevõtete tulevik, ei osanud ta veel öelda. „Laseme aastavahetuse mööda ja siis otsustame, mida teha. Ega praeguses olukorras ole lihtne tootmist vähendada, sest turul on liha üleküllus,” selgitas Maripuu eelmise aasta viimastel päevadel. „Samas on selge, et kaua ei jaksa me niimoodi vastu pidada, et igale seale 30–40 eurot peale maksame.”

Toetuse peale ei saa eriti loota

Maripuu viitas sellele, et turul makstav hind on langenud nii madalale, et see ei kata enam ammu otseseid tootmiskulusid, rääkimata investeeringuvajadustest. Segane on seis ka riiklike toetusmeetmetega. On otsustatud, et põllumeestele, nende hulgas seakasvatajatele makstakse erakorralist toetust, kuid Maripuu sõnul tehti alles 23. detsembril Euroopa Komisjonile kiri lubada toetus välja maksta, kuigi siseriiklik otsus riigikogus vastu võetud seadusena tehti juba 1. detsembril.

Kummalised on ka tingimused toetuse saamiseks – arvesse võetakse emiste arvu 1. detsembri seisuga ja toetuse taotlemise hetkel peab taotlejal olema alles vähemalt üks emis. „Kui nii, siis ei toetata ju mitte tootmise jätkamist, vaid see oleks nagu lõpparve. Ühe emisega ju tootmist ei jätka.”

Maripuu lisas, et Saksamaa arenguid jälgides ei ole näha sealse sealihaturu olukorra paranemist. Samas on Saksamaal kaupmehed aru saanud, et tootjad peavad ellu jääma, ja nad on nõus isegi tootjatele liha eest veidi rohkem maksma. „Meil niimoodi ei mõelda ja igaüks peab ise vaatama, kuidas ta ellu jääb.”

Vähendab tootmist

OÜ Kaubi Farmid tegeleb Jõgevamaal seakasvatusega ja on samuti üks n-ö vabadest seakasvatajatest – ettevõte pole ühegi suure lihatööstuse omanduses. Osaühingu juht Alar Põldmaa ütles, et seis on väga pingeline, sest hinnad on sealiha ülepakkumise tõttu Euroopas palju kukkunud. „Eesti omavarustuse tase sealiha osas on ligemale 70 protsenti ja mis puudu jääb, tuuakse madala hinnaga sisse,” rääkis ta. „Hinnatase on pööraselt madal. Rümbakilo eest makstakse 1,19 eurot, aga omahind on sellel 1,50 euro tasemel ja veel 2020. aasta alguses oli hind 1,85 eurot kilost. Hinna järsk kukkumine toimus kõigest poole aasta jooksul.”

Põldmaa sõnul on jahutatud sealiha müügi puhul hästi oluline tarneaeg, mille jooksul peab toode jõudma tapamajast tarbijani. „Liha peab jõudma tarbijani kiiresti, sellest oleneb lõpptoote kvaliteet ja selles seisnebki kohaliku sealiha üks eelistest.”

Euroopas on koroonaviiruse teema tapamajades praegu küllalt aktuaalne ja paljudes neist on põhitöötajad haiged. Seakasvataja partneritest tööstustele tuleb Euroopa sealiha kohta viimasel ajal lõpptarbija tagasisidet, et Euroopast pärit liha pole praegu just kõige kvaliteetsem. „Eks see tuleb sellest, et tapamajades töötavad asendustöötajad, kellel pole kogemusi ja oskusi ning sellest kõigub tapakvaliteet,” sõnas Põldmaa.

Tarbijani, kes endale poest lihakraami ostab, paraku lihaturu hinnakõikumised ei jõua – poes pole lihatooted odavamaks läinud, pigem isegi veidi kallinenud.

Kaubi Farmid on otsustanud ühe emisefarmi kevadeks kinni panna. Kokku moodustab see kolmandiku emisekarjast. „Me lihtsalt ei näe valgust tunneli lõpus ja sellepärast oleme otsustanud tootmist vähendada. Olen tegelnud seakasvatusega 13 aastat ega mäleta nii raskeid aegu kui praegu,” ütles Põldmaa.

Poes hinnalangust ei paista

Tarbijani, kes endale poest lihakraami ostab, paraku lihaturu hinnakõikumised ei jõua – poes pole lihatooted odavamaks läinud, pigem isegi veidi kallinenud. „Eks kasumlikkus läheb ahelas lihtsalt meist mööda,” ütles Alar Põldmaa. „Hinda me mõjutada ei suuda, ainuke variant on tarbija teadlikkusele rõhuda. Üldiselt Eesti tarbija ostab kohalikku sealiha meelsasti, sest see on värske ja meil ei kasutata üldse või kasutatakse vaid väga vähesel määral antibiootikume.”

Vähehaaval väheneb tema sõnul ka sealiha tarbimine. Ometi on sigade aretustöö käigus loomad muutunud nii, et vanakooli pekist sealiha annab tikutulega otsida. „Nõudlus on tailiha järele ja nii on tailiha osakaal loomas üldjuhul 60 protsenti ja enam. Vanemad inimesed ikka tihti otsivad ja uurivad, kust saaks küll pekiga sealiha,” ütles seakasvataja.

Veterinaar- ja toiduamet: seakasvatajad on katkust palju teadlikumad kui kuus aastat tagasi

Viimasel ajal on siit-sealt taas leitud sigade Aafrika katku viiruse suhtes positiivseid metssigu. Veterinaar- ja toiduameti loomatervise ja loomaheaoluosakonna nõunik Maarja Kristian ütles, et seakatk pole meie metsadest kadunud, kuid seakasvatajad on selleks palju paremini valmis kui viis-kuus aastat tagasi.

Kristiani sõnul on viimasel ajal viiruspositiivseid loomi leitud Rap­lamaalt ja Lääne-Virumaalt. Raplamaalt leiti septembrist kuni detsembri lõpuni 13 katkuviirusega nakatunud siga (2 kütitud, 11 leitud surnuna), Lääne-Virumaal Viru-Nigulas tuvastati viirus detsembris kahel kütitud metsseal. „Kusjuures väliselt ei paistnud kütitud sigadel mingeid haigustunnuseid,” lisas Kristian. „Kahtlemata on need leiud ohumärgiks, et viirus on sigade populatsioonis taas ringlemas ja on otsene oht koduseafarmidele. Sellepärast seirame pidevalt metssigu ja jälgime ka kodusigu.”

Kristiani väitel on seakasvatajad praegu Aafrika seakatkust oluliselt teadlikumad kui varem. „See pole nende jaoks enam võõras haigus nagu kuus aastat tagasi ja nad on näinud palju vaeva selleks, et farmid oleksid kaitstud. Kunagi ei saa öelda, et oleme sajaprotsendiliselt kaitstud, kuid paremini kui varem kindlasti,” lisas ta.