Pühade ajal on paljudel kena komme viia metsloomadele ande. Sealjuures peab meeles pidama, et eelkõige teeb inimene seda enda emotsiooni jaoks – loomadel meie poolt kingiks toodud toitu vaja ei ole ja teadmatusest võib inimene metsaelanikele hoopis kurja teha.
Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi selgitas, et Eesti oludes metsloomadel lisatoitu vaja pole. „Kui vaadata looduskaitselisest ja bioloogilisest vaatenurgast, siis meie looduslikud loomaliigid on siia laiuskraadile levinud ja tulevad siin toime, seega nii isendi tasandil kui ka populatsioonide püsimiseks on hea, kui me ei sekku,” sõnas ta.
Talvi lisas, et kui inimene ka sooviks loodust abistades n-ö majandada, jõuaks ta vaid väheste isenditeni. Lisaks on pikemaajaline söötmine seotud mitme agaga: söödaplatsil tekivad loomade ja karjade konkurents ja konfliktid, levivad haigused ning saakloomad on röövloomadele kättesaadavamad.
Vaatame aknast välja, seal tundub kõle, libe ja ohtlik, aga loomade jaoks pole see nii.
Talvi sõnul kipuvad inimesed loomadele üle kandma inimühiskonnas kehtivaid tundeid ja reegleid. „Vaatame aknast välja, seal tundub kõle, libe ja ohtlik, aga loomade jaoks pole see nii.” Külmad ja rasked talved on ka osa looduse eneseregulatsioonist.
Loodushariduslikel eesmärkidel on komme viia metsloomadele toitu Tõnu Talvi sõnul aga omal kohal ja vajalik.
„Positiivsus, mis sellest käigus tekib, ületab võimaliku negatiivsuse,” ütles ka Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts. Nemad soovitavad ühendust võtta kohaliku jahipiirkonna esindajatega, kes oskavad jagada infot, kus on kena looduslik koht, mille lähedale pääseb ligi sõiduvahendiga ja kus liigub loomi. „Iga ruutmeetri peal loomi ju ei ela.”
Samuti oskavad nad nõu anda viidava kohta. Näiteks pole õige endal üle jäävat sööki metsa viia, vaid see tuleks nõuetekohaselt komposteerida. „Mitte kasutada loodust bioprügilana,” pani Korts südamele.
Viima peaks toitu, mida loomad ise võiksid metsast või mahajäetud aedadest leida: juurviljad, õunad, vili ja muud seemned.
Tõnu Talvi andis metsaelanikele kingi valimiseks kuldreegli: viima peaks toitu, mida loomad ise võiksid metsast või mahajäetud aedadest leida: juurviljad, õunad, vili ja muud seemned. Viidav ei tohiks loodusesse jälgi jätta – kui suvel on loomadele mõeldes mõni viht valmis tehtud, ei tohiks sellest maha jääda plastnööri.
Tsiruselised, banaanid, piparkoogid ja nisujahu sisaldavad küpsetised võivad küll viijale mokkamööda olla, kuid loomale need ei sobi.
Kuigi iseenesest pole halb viia metsaveerel asuvast koduaiast ülejäänud õunad metsaserva, tuleks Tõnis Kortsu sõnul arvestada, et sinna võivad mekutama tulla ka kährikkoerad, kes võivad kanda koduloomadelegi ohtlikku kärntõve.
Tänapäevases jahinduses on väga suur roll biotehnikal ehk jahimehed ise on loonud peibutussöögikohti koos rajakaameratega, et saada ülevaade näiteks metssigade populatsioonist.
Samuti rajatakse soolakuid ja söötmisplatse, et hoida ulukeid eemal liiklusest või saada ülevaade piirkonna metskitsede või põtrade arvukusest. Vahel vajavad ka noorloomad lisamineraale. See lisasöötmine on aga kontrollitud ja läbimõeldud.
Nii Tõnu Talvi kui ka Tõnis Korts rõhutasid, et asju tuleb vaadata tervikuna. „Kui klass kogub metssigadele tõrusid ja viib need metsa, saavad nad kindlasti juurde mingi teadmise loodusest,” märkis Korts.
„Või kui vaheajal maal lühiajaliselt teisele poole koplit panna toitu ja kitsesid vaadelda, teha märkmeid, õppida,” tõi Talvi näiteks ja selgitas, et ühekordne toidupanemine pole loomi ankurdav.
Ka jahimehed viivad jõulurahu ajal loomadele metsa süüa. „Kui me viime sümboolse peotäie vilja koos perega, siis me ei aita kaasa seakatku levimisele ega tekita loomades sõltuvust, see on lihtsalt soe tunne, mis me saame,” sõnas Tõnis Korts.
Folklorist Marju Kõivupuu meenutas, et nõukogudeaegse koolilapsena kogus ka tema võistu metssigadele tammetõrusid ja tegi metskitsedele vihtu.
Muidugi on see väga emotsionaalne tegevus – koolilastena käisime metsa ise toitu viimas ja kui siis sigu või kitsi näha sai, oli elevust kui palju.
„Muidugi on see väga emotsionaalne tegevus – koolilastena käisime metsa ise toitu viimas ja kui siis sigu või kitsi näha sai, oli elevust kui palju,” kõneles ta. Toona olid ettekirjutused, kui palju ja millist lisasööta tuleks koguda.
Vanemas talupojakultuuris ei ole Kõivupuu sõnul aga metsa toitu viidud. „Eesti soost talupoeg metsas ju jahti pidada ei tohtinud, mets kuulus mõisale,” sõnas ta. Pigem on sellest ajast teada maagilised toimingud, et metsloom ei tuleks kodu ligi ega murraks kariloomi. Näiteks usuti, et kütitud loomade kondid on hea metsa tagasi viia, sest neist saavat uued loomad.
Metsloomade toitmisest jahimeeste poolt ja jahiseltside eestvõttel saab rääkida alles 20. sajandi algusest. Näiteks Eesti Rahva Muuseumi kirjasaatjad on teinud 1927. aastal tähelepanekuid, et pärast sõjaaastaid, mil jahipidamisele piiranguid polnud, oli loomade arvukuse taastamisel tähtsal kohal „Pärnu-Jakobi kihelkonnas asuv 150 tiinu suurune Kõnnu kaitsemets /.../ Sääl on asutatud põtradele ja kitsedele talveks söögikohad heintega ja lindudele asetatud ka söögimajad ja kastid kruusa ning liivaga.”
„Metsloomade talvine lisatoitmine on seega uuema aja jahimeeste kultuuri ja loodushoiu teema,” võttis Kõivupuu kokku.
Lugu ilmus esimest korda 2019. aasta detsembris