Erakordne aasta ⟩ Võimalik rekordsaak mädanes põllul

Hinnanguliselt jäi põllule mädanema ligi 70% maasikasaagist. Foto: Sander Ilvest / Postimees

Konkreetne ja lühike „ei” tuleb Eesti Maasikakasvatajate Liidu juhatuse liikmelt Elke Lillemetsalt vastuseks küsimusele, kas täna aasta tagasi oleks ükski maasikakasvataja halvimaski unenäos osanud arvata, et selline hooaeg selja taha jääb.

Koroonapiirangute tõttu jäid maasikakasvatajad ilma töötajatest, kes piiri tagant hooajaks tööle pidid tulema. Hinnanguliselt jäi põllule mädanema ligi 70% saagist, seda nii kasvatajate enda kui ka Maaeluministeeriumi tellitud konsulendi hinnangu järgi. „Põhikahju kannatasid just need, kes toodavad enamiku, umbes 80% Eesti maasikatest. Neid ettevõtjaid pole palju, aga hektaritelt oli ala väga suur,” sõnas Lillemets.

Kui maasikakasvatajatelt hakati koguma andmeid kahjude kohta, tekkis lootus saada kompensatsiooni. Seda valusamalt tabas neid maaeluminister Arvo Alleri ja rahandusminister Martin Helme sõnavõtt, kus kokkuvõtvalt teatati: maasikakasvatajatel oli tegelikult hea aasta.

Erinevad ametnikud käisid olukorda hindamas ja tõdesid, et seis on nukker. Meedia käis põldudel, tehti saateid, et maasikad mädanevad, sest pole piisavalt korjajaid. Ja seejärel öeldakse, et tegelikult oli hea aasta.

„See oli väga häiriv. Erinevad ametnikud käisid olukorda hindamas ja tõdesid, et seis on nukker. Meedia käis põldudel, tehti saateid, et maasikad mädanevad, sest pole piisavalt korjajaid. Ja seejärel öeldakse, et tegelikult oli hea aasta,” sõnas ta. Lillemetsa sõnul on seda valusam, et prognoosi kohaselt võinuks olla rekordaasta.

Küll aga tundsid maasikakasvatajad toetust tarbijatelt. „Helistati ja taheti appi tulla paariks tunniks. Kuigi poolehoid toetas moraalselt, mõisteti, et see pole lahendus. Öeldi isegi – tõstke hinda, meie ostame!”

Endiselt on ettevõtjatel teadmatus kevade osas. „Kas meid ootavad sama moodi piirangud või saavad töötajad ikkagi tulla? Kokkulepped on juba sügisel paljudel tehtud. Kõik ootavad.”

Lillemetsa sõnul tuleb endale aru anda, et tegu on hooajatööga ja kohalik inimene tahab kindlustunnet terveks aastaks, mistõttu pole loota, et see töö saaks tehtud ainult siinse tööjõuga. „Kui on inimesed, kes tulevad ja tahavad seda tööd teha, ja meil on neid vaja, siis miks mitte lasta neil seda teha?” küsis ta lõpetuseks.