Erakordne aasta: kanahullus, mädanenud maasikad, maskid, maalekolimine
17. detsember 2020, 00:00
Kui tänavust aastat kokku võtta, siis koroonakriisist ei saa kuidagimoodi mööda vaadata. Kui toimetus hakkas aastale tagasi vaatama, esinesid paljude artiklite esimestes lõikudes sõnad COVID-19, koroona, kriis jne. Ent ei ole halba ilma heata.
Maaelule on pandeemia positiivselt mõjunud, kui ühe pandeemia kohta üldse nii saab öelda. Inimesed liikusid maakodudesse, hakkasid kanu pidama ja kartulit kasvatama. Kui senini oli tehtud hulgaliselt kampaaniad, kus soovitati kodumaist toitu tarbida, siis nüüd ühtäkki hakati seda tegema, tellimused väiketootjatele kasvasid hüppeliselt. Suvisel puhkusehooajal avastati Eestimaad rohkem kui iial varem. Nii mõnedki ajutiselt maakoju kolinud pered otsustasidki sinna jääda.
Ent keeruline aasta tõi ka probleeme, maasikakasvatajad ei saanud välistööjõuta saaki korjatud, piimahind muudkui langeb, mahetootjad on hädas madalate hindadega.
Maa Elu tegi aasta tähtsamatele ja põnevamatele teemadele tagasivaate.
Võimalik rekordsaak mädanes põllul
Konkreetne ja lühike „ei” tuleb Eesti Maasikakasvatajate Liidu juhatuse liikmelt Elke Lillemetsalt vastuseks küsimusele, kas täna aasta tagasi oleks ükski maasikakasvataja halvimaski unenäos osanud arvata, et selline hooaeg selja taha jääb.
Koroonapiirangute tõttu jäid maasikakasvatajad ilma töötajatest, kes piiri tagant hooajaks tööle pidid tulema. Hinnanguliselt jäi põllule mädanema ligi 70% saagist, seda nii kasvatajate enda kui ka Maaeluministeeriumi tellitud konsulendi hinnangu järgi. „Põhikahju kannatasid just need, kes toodavad enamiku, umbes 80% Eesti maasikatest. Neid ettevõtjaid pole palju, aga hektaritelt oli ala väga suur,” sõnas Lillemets.
Kui maasikakasvatajatelt hakati koguma andmeid kahjude kohta, tekkis lootus saada kompensatsiooni. Seda valusamalt tabas neid maaeluminister Arvo Alleri ja rahandusminister Martin Helme sõnavõtt, kus kokkuvõtvalt teatati: maasikakasvatajatel oli tegelikult hea aasta. „See oli väga häiriv. Erinevad ametnikud käisid olukorda hindamas ja tõdesid, et seis on nukker. Meedia käis põldudel, tehti saateid, et maasikad mädanevad, sest pole piisavalt korjajaid. Ja seejärel öeldakse, et tegelikult oli hea aasta,” sõnas ta. Lillemetsa sõnul on seda valusam, et prognoosi kohaselt võinuks olla rekordaasta.
Küll aga tundsid maasikakasvatajad toetust tarbijatelt. „Helistati ja taheti appi tulla paariks tunniks. Kuigi poolehoid toetas moraalselt, mõisteti, et see pole lahendus. Öeldi isegi – tõstke hinda, meie ostame!”
Endiselt on ettevõtjatel teadmatus kevade osas. „Kas meid ootavad sama moodi piirangud või saavad töötajad ikkagi tulla? Kokkulepped on juba sügisel paljudel tehtud. Kõik ootavad.”
Lillemetsa sõnul tuleb endale aru anda, et tegu on hooajatööga ja kohalik inimene tahab kindlustunnet terveks aastaks, mistõttu pole loota, et see töö saaks tehtud ainult siinse tööjõuga. „Kui on inimesed, kes tulevad ja tahavad seda tööd teha, ja meil on neid vaja, siis miks mitte lasta neil seda teha?” küsis ta lõpetuseks.
E-poode tuli nagu seeni pärast vihma
Kuigi koroonaviirus hiilis mitu kuud meile vähehaaval lähemale, ei olnud keegi valmis, kui 12. märtsil riik lukku pandi.
Lõppes igasugune inimeste liikumine, sealhulgas restoranis käimine, mis omakorda tähendas teenistuse kadumist paljudele väiketootjatele, kes senimaani peamiselt Horeca (hotellid, restoranid, catering) sektorit varustanud. Tuli kärmelt asuda varuplaani kallale ja nii hakkas väiketootjate e-poode tulema nagu seeni pärast vihma.
Üks, kellel esmaspäeva õhtul tuli mõte ja kolmapäevaks oli e-pood olemas, oli Viinamärdi talu Lõuna-Eestis. Talu perenaine Annemari Polikarpus ütles, et nende veebipood võeti kevadel kenasti vastu ja müük oli aktiivne. „Maikuus jäi vaikseks ja suveks panime ise poe kinni, sest nädalas tuli vaid paar tellimust ja oli vaja teisi töid teha,” rääkis naine. Oktoobris tehti pood uuesti lahti, kuid müük ei ole saavutanud kevadist taset. Aga ei tea, mis nüüd saama hakkab,” mõtiskles Polikarpus. On väga selgelt näha, kuidas inimesed on eestimaist eelistama hakanud.
Kuna kiiresti riknevaid toidukaupasid pakiautomaadiga saata ei saa, veavad tootjad ise ka oma kauba laiali. Nii saab Viinamärdi tooteid tellida vaid Tartumaal. Ka Pajumäe talu avas kriisi alguses e-poe ning viib kauba koju oma suuremate liikumistrasside läheduses. Nopri talugi lõi kojukande teenuse, mis hõlmab seitset maakonda.
Ent paljude tootjate kaup liigub pakiautomaatide kaudu: jahud, õlid, hoidised, mesi, mahlad, rääkimata kohalikest käsitöötoodetest.
Tööjõukriis: pole töötajaid ja sada kandidaati kohale
Ehkki koroonakriisi tõttu tegi töötute arv tänavu tõsise hüppe, olid meie põllumajandusettevõtted ikka hädas puuduvate töökäte tõttu. Ei tule ju töötuks jäänud linnainimene kümnete kilomeetrite kaugusele maale rasket füüsilist tööd tegema ja muidu hädast välja aidanud Ukraina töölised ei pääsenud piirangute tõttu riiki.
Et hädas suuremat tuld kustutada, korraldas Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda piirangute lõppedes kohe eraldi tellimuslennu Ukrainast Eestisse, et välistöötajaid siia tuua.
Eesti suurima töökuulutuste vahendaja CVKeskuse turundusjuht Henry Auväärt tõdes, et tänavu avaldati nende tööportaalis põllumajanduse valdkonnas mullusest 58 protsenti rohkem tööpakkumisi, põhiliselt otsiti hooajalisi abitöölisi. Ka töövõtjate huvi põllumajandussektori tööpakkumiste vastu oli suurem, kerkides aastaga tervelt 88 protsenti.
Enim kandideeriti Auväärti sõnutsi põllumajanduses hooajalistele töödele, mis ei nõudnud kogemust samas valdkonnas. Sellised tööpakkumised olid näiteks aiandustöölised, marjakorjajad, abitöölised, kus tööpakkumised ületasid ka saja kandideerija piiri.
„Võrreldes teiste valdkondadega oli huvi põllumajandusvaldkonna tööpakkumiste vastu siiski selgelt väiksem – näiteks kaubanduses ja teeninduses leidus tööpakkumisi, kus kandideerijate arv ületas isegi tuhande tööotsija piiri,” lisas Auväärt.
Kanu ei ole Eestis veel liiga palju
Kevadel, kui inimesed linnaisolatsioonist maakodudesse pagesid, läks lahti tõeline kanavõtuhullus. Soovijaid oli rohkem, kui kanamüüjatel kanu pakkuda.
Maa Elugi kirjutas sel teemal mitu korda ja vastu suve tõstatas Mäeotsa hobitalu perenaine Maarja Koivuoja, kes isegi kodulinde kasvatab ja neid müüb, muremõtte, mis küll sügisel neist kanadest saab.
Selgus, et eestlased on üsna vastutustundlikud kanapidajad. Kui Soomest jõudsid Koivuojani teated, et seal on kanu lausa metsa alla viidud, siis siin said kanad paljudele armsaks ja prooviti neile luua head talvised tingimused ületalve pidamiseks. „Aga nägin ka seda, et mõnel pool anti neid tasuta ära,” rääkis naine. Sellised tasuta kanad on nagu kuumad pirukad turuletil – saavad enne otsa, kui kuulutus üles jõuab. „Kanu ei ole Eestimaa peal veel liiga palju,” sõnas Koivuoja.
Kui kana on supikeetmiseks liiga kallis lind, siis kuked lähevad taluperenaise sõnutsi ikka supiks. Kes tibusid ostnud ja sealt mingi arvu kukkesid kasvatanud, neid julgustab ta enda kasvatatud linnu liha ära tarvima.
„Peaks välja juurima suhtumise, et enda kasvatatud looma või lindu ei sööda. See on ju parim toit su enda pere toidulauale, kui tead, mis tingimustes liha kasvanud on,” julgustas Koivuoja mõttelaadi muutma. „See on, nagu paneks seemnest kartuli või porgandi kasvama,” tõi ta võrdluse. Hoopis hullem, kui viid selle liha metsa alla või annad koertele ja lähed ostad toidupoest ühe anonüümse lihakeha.
Hundijaht võttis ootamatu pöörde
Keskkonnaamet kinnitas hundi esmaseks küttimismahuks 140 looma, mis on varasemast suurem, sest huntide arv on kasvanud ning lumevaestel talvedel on neid vähem küttida. Otsus rõõmustas loomapidajaid: kui mullu murdsid hundid 477 lammast, siis tänavu oli see arv hundijahi alguseks 933. Lisaks 12 veist, viis kitse ja 30 koera.
Lumeta on hundijaht keeruline. „Kui nüüd lumekirme maha tuli, õnnestus küttida,” sõnas Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts. 7. detsembriks oli kütitud 29 isendit.
Siis aga toimus pööre. MTÜ Eesti Suurkiskjad esitas kaebuse Tallinna halduskohtule, et tühistada küttimismaht. Kaebaja palus peatada jaht seniks, kuni kaebuse sisu on uuritud ja menetlus lõppenud. Seda kohus ka osaliselt tegi ja lubatud küttimismahuks sai 72.
MTÜ esindaja Eleri Lopp-Valdma selgitas, et nende hinnangul pole nii suur küttimismaht õigustatud, samuti kahtlevad nad, et see kahjusid vähendab.
Keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo juhataja Aimar Rakko sõnul püütakse esmane õiguskaitse siiski vaidlustada. „Kui me sel aastal jätame hundid küttimata, võivad mõnes piirkonnas lambakasvatajad lõpetada, sest see muutub mõttetuks, kui suur osa karjast maha murtakse.”
Nii Rakko kui Korts arutlesid, et kes on sel juhul vastutav tekkinud kahjude eest. „Kui selle tõttu tekivad suuremad kahjud, siis on vaidlustajatel ka vastutus,” ütles Korts.
Meie rahvusloom tunneb end metsades aga hästi. „Aafrika seakatku tõttu kadus tema põhitoidus, kuid uuringud näitavad, et hunt on menüüsse võtnud metskitse, sest kitsede arvukus on kümne aasta taguste talvedega võrreldes taastunud,” selgitas Korts.
Miks siis hundid kipuvad karja- ja koduloomade kallale? „Suured ja terved karjad saavad kätte suuremaid loomi, nooremad ja üksikud lähevad lihtsama vastupanu teed,” selgitas Korts. „Üks küttimise eesmärk on ka inimkartuse hoidmine, sest kiskjad kohanevad. Kui neid ei kimbutata, siis nad lähevadki oma käikudel nii kaugele, kui saavad,” lisas ta.
Keskkonnaamet peab oma seisukoha halduskohtule esitama 7. jaanuariks. Samuti tegi kohus osapooltele ettepaneku asuda omavahelistesse läbirääkimistesse, et lahendada vaidlus kompromissiga.
Lusitaania teetigu õgib aiad paljaks
Lõppev aasta tõi omajagu halbu uudiseid ja üks vaieldamatu „superstaar” oli meie aedades laastamistööd teinud Lusitaania teetigu.
Need võõramaiste istikutega Eestisse jõudnud õgijad on tegelikult siinsetes aedades elutsenud juba üle kümne aasta. Nüüdseks on levik nii suureks paisunud, et lihtsalt ei saa enam mööda vaadata. Teiste riikide kogemus ütleb, et kus nad juba kanda kinnitanud, seal lahti neist enam ei saa, võib vaid levikut piirata. Kuna loodusikke vaenlasi neil pole, siis kogu tõrjetöö on inimeste õlul. Kõige tõhusam on teeteod ja nende munad lihtsalt ära korjata ja hävitada.
Kui mõnes piirkonnas häda suur, võib juriidiline isik, näiteks kohalik omavalitsus või MTÜ, taotleda Keskkonnainvesteeringute Keskusest (KIK) toetust Lusitaania teetigude vastu võitlemiseks.
KIKi kommunikatsioonijuht Kati Raudsaar ütles, et keskkonnaprogrammi taotlusvoor avatakse uue aasta alguses. Täpne eelarve selgub sel nädalal.
„Nüüdseks teame, et uue aasta alguses on looduskaitse programmis avatud ka probleemliikide tõrjemeetmete kavandamine ja elluviimine,” seletas Kati Raudsaar. „Kuid rõhutame, et samast programmist ja selle programmi ühisest eelarvest on avatud mitmed teisedki toetustegevused ja teame juba ette, et vooru eelarve ei saa olema kindlasti suur ning taas on huvi toetuste vastu elav. Seega peavad taotlused olema läbimõeldud, põhjendatud ja kvaliteetsed.”
Taotlejad peavad olema kindlad, et probleemiks on just Lusitaania teetigu ja tõrjumisel ei ohustata kodumaiseid liike. Toetust saavad taotleda juriidilised isikud, näiteks Lusitaania teeteo tõrjeks siis kohalik omavalitsus või mõni MTÜ.
Kuuse-kooreüraski rünnak jäi oodatust väiksemaks
Viimased soojad talved on soodustanud kuuse-kooreüraski levikut ja kevadel arvati, et tänavune olukord tuleb päris hull.
Peale selle, et putukas oli saanud soodsates tingimustes paljuneda, käitus ta kevadel ka tavatult – kui õpikutõde ütleb, et kuuse-kooreürask alustab lendlust maikuu esimesel poolel, siis tänavune maikuu oli viimase kuuekümne aasta kõige külmema keskmise õhutemperatuuriga. Ürask viivitas massilise lendamise alustamisega mai viimaste nädalateni, mis ummistas ära üraskite püüdmiseks pandud püünised. Siis hakkas metsameestel kiire, et püünispuud õigel ajal metsast välja saada.
Kuid aasta lõpus võib öelda, et kahjustused olid väiksemad, kui kardeti. Keskkonnaameti metsaosakonna metsauuenduse ja metsakaitse peaspetsialist Rando Omler rääkis, et kuna Saksamaal ja Tšehhis oli asi väga hull, kandus see ootus ka siia. Ent siinsed ilmad on siiski jahedamad, meil ei ole nii palju puhtkuusikuid, ka metsamassiivid ei ole nii suured. „Pilt on parem, kui ennustati,” võttis ta aasta lühidalt kokku, aga lisas, et kuuse-kooreüraskit tuleb.
Ühest küljest on see seotud ilmastiku soojenemisega, teisalt tõi Omler välja, et näiteks Lõuna-Eestis on üraskit rohkem, sest seal on mitmel järjestikusel aastal suured tormid metsi raadanud ja see meelitab putuka kohale. „Kui metsamassiivis on kümme kahjustunud puud, saab loodus ise sellega hakkama. Aga kui on ulatuslikud tormikahjud, mida ei jõuta ära koristada, siis on ohtlik. Kui enne suve ei jõuta tormikahjusid koristada, on see neile hea paljunemiskoht,” rääkis Omler.
Tema sõnul on võtmesõnaks talv. Nimelt talvitub ürask maa sees, metsakõdus. Pehme talv neid ära ei võta, aga kui nädal aegagi kõva pakane, –20 kraadi valitseks, on putukas kutu. „Siis saame looduslikult jagu,” sõnas mees.
Põuane suve algus ei rikkunud teraviljasaaki
Kevadel ennustasid põllumehed põuast suve. Juunis see tuligi, kui pikalt valitses 30kraadine kuumus, nii oli siin-seal põldudel põualaike näha.
Augustis, kui teravilja koristama hakati, tuli rõõmusõnum – rekordeid ei sünni, aga saak on hea. Siis aga viskas ilm jälle vimkat ja septembris sadas nii palju, et põllumeestel oli saagi kättesaamisega raskusi. Kokkuvõtvalt saab aga öelda, et 2020. aasta ilm mõjus teraviljakasvatusele soodsalt.
Statistikaameti prognoosi kohaselt (täpsustatud ja lõplikud andmed avaldatakse jaanuari lõpus) kasvatati teravilja 370 000 hektaril, mida on võrreldes eelmise aastaga ligi 2% rohkem. Taliteravilja kasvatati 167 000 ja suvitalivilja 203 000 hektaril. Saagikus oli keskmiselt 4558 kilogrammi hektarilt.
Talv oli tänavu ilma poolest erakordne ja püsiva lumikatteta, mis mõjutas taliteravilja. Hoolimata sellest saadi koristatud taliteravilja pinnalt keskmiselt 5252 kilogrammi teravilja. Kõige enam kasvatati taliteraviljadest talinisu. Suviteraviljade keskmiseks saagikuseks kujunes 3842 kilogrammi ja kõige rohkem kasvatati suviotra.
Kartuli hektarisaak oli 24 069 kilogrammi, mis annab lootust, et lõplik saak kujuneb eelmise aastaga ligilähedane. Rapsi ja rüpsi kasvatati 71 000 hektaril ja keskmine hektarisaak oli 3115 kilogrammi.
Maaeluministeeriumi hinnangul läks põldudel kogutud rekordsaagilähedane teraviljakogus turule 2019. aasta hinnast keskmiselt kõrgema hinnaga. Esialgse hinnangu järgi toodeti tänavu 1,55 miljonit tonni teravilja ning rapsi- ja rüpsiseemet. Samas on aiandussaaduste toodang mullusest väiksema mahuga ja odavam ning kartuli hind väga odav.
Kriisiabi jõuab tootjateni uuel aastal
Põllumajandus ja toetused on teemaks igal aastal. Kuigi euroliidu uus eelarveperiood toob Eesti tootjatele suuremad toetused, on järgmine aasta üleminekuaasta, mil meie tootjateni jõudvad otsetoetused hoopis paari miljoni võrra vähenevad. Seetõttu tõusis debatt üleminekutoetuse üle ka sel aastal taas teravatesse kõrgustesse: uueks aastaks lubas valitsus esialgu üleminekutoetusteks viis miljonit eurot, riigikogus lisandus sellele hiljem veel viis miljonit.
Aga aasta on COVID-19 pandeemia tõttu erakordselt raske. Põllumajandustootjad saatsid maaeluminister Arvo Allerile pöördumise, milles küsiti raskuste leevendamiseks põllumajandussektorile 24 miljoni euro ulatuses erakorralist toetust. Läti oli Euroopa Liidu ajutise riigiabi reeglistiku alusel juba toetanud oma põllumajandust, kalandust ja toidutootmist kahe paketi raames kokku 37 miljoni euro ulatuses, seetõttu oli olukord tootjate jaoks konkurentsi mõttes juba päris hapu.
Novembris otsustaski valitsus 2020. aasta riigieelarve muudatustega toetada põllumajandussektorit 12 miljoni euro suuruse kriisiabiga.
Detsembri alguses tutvustati põllumajandusvaldkonna esindusorganisatsioonidele Maaeluministeeriumis välja töötatud toetuse tingimusi. Seejärel hakati ette valmistama riigiabi loataotlust Euroopa Komisjonile ning õigusakte toetuse jagamiseks.
„Senine praktika COVIDi riigiabi meetmetega on olnud selline, et loataotluste menetlemine Euroopa Komisjonis võtab paar nädalat. Kuna oma aja võtab ka siseriiklike õigusaktide ning PRIA infosüsteemide ja protseduuride ettevalmistamine, siis kõige varem saab erakorralist toetust rakendada 2021. aasta esimeses pooles,” selgitas ministeeriumi avalike suhete nõunik Andres Kärssin.
12 miljonit eurot eraldatakse põllumajandussektori toetamiseks järgmistes valdkondades: piimalehmad, lihaveised, sead, lambad, kitsed, aiandus ja maheteravili.
Täpsema info jagamine tootjatele, kes soovivad kriisiabi taotleda, jääb Andres Kärssini sõnu pigem uude aastasse.
Mahemaa unistuse täitumine ripub endiselt õhus
Euroopa Komisjon võttis kevadel vastu „Talust taldrikule” strateegia, mille kohaselt peaks 2030. aastaks 25% põllumajandusmaast olema mahepõllumaa.
Kõlab ilusasti, aga mitte Eesti mahepõllumehe jaoks. Eestis on praegu eesrindlikult 23% mahepõllumajandusmaad, ent turul ületab mahevilja pakkumine nõudlust ja hinnad on kukkunud, nelja viimase aastaga 30–65% olenevalt kultuurist. Ka toetused on viimasel 13 aastal langenud, kuigi keskmine palk on samal ajal peaaegu kaks korda tõusnud.
Kui näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa, kus praegu alla 10 protsendi mahemaid, hakkavad roheleppe täitmise poole liikuma, kaob meie mahekasvatajatel viimanegi võimalus. Nii ongi mitmed maheviljakasvatajad öelnud, et lähevad mahekohustuste lõppemisel tavapõllumajandusse üle.
Novembri teises pooles tegid mahetootjad riigiisadele avaliku pöördumise, kus ootavad riigilt selget seisukohta, kas mahetootmist on praeguses mahus vaja või mitte.
Maaeluministeeriumi taimetervise osakonna juhataja Sigmar Suu sõnul ei ole veel võimalik toetusemäärade kohta täiendavat teavet anda, kuna ELi ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) strateegiakava 2021–2027 toetusskeemide väljatöötamine pole lõppenud.
„Kavandatavaid muudatusi võrreldes käesoleva toetusperioodiga on mitu. Mahepõllumajanduse toetust on tulevikus kavas anda ainult mahepõllumajanduse nõuete täitmise eest,” rääkis Suu.
Põllumajandusuuringute Keskuses on praegu väljatöötamisel toetuse ühikumäärad mahepõllumajanduse nõuete täitmiseks tehtavatele lisakulutuste järgi ja saamata jäänud tulu järgi võrreldes tavatootmisega. Suu sõnul on mahetootjatele kavas avada juurdepääs ka teistele sobilikele keskkonnameetmetele ja ökokavadele.