Eesti pühadetoidu nurgakivi on odratang

Kui otsida tõelist traditsioonilist pühadetoitu, peaks lauale panema hoopis tanguputru. Foto: Shutterstock

Paljud meie pika ajalooga toidud on seni meie toidulaual, teised aga sootuks kadunud. Näiteks šotlaste haggis’i sarnane mauk vaevalt kellegi peolaua ehe on. Kui aga otsida tõelist traditsioonilist pühadetoitu, peaks lauale panema hoopis tanguputru.

Tõelise võidukäigu on Eestis aga teinud kartulisalat, mille esialgsest retseptist on alles jäänud vaid kartul ja majonees.

Eesti Rahva Muuseumi vanemteadur ja raamatu „101 Eesti toitu ja toiduainet” üks autor Anu Kannike kõneles meie pühadetoitude päritolust ja nendega seotud kombeist.

Näiteks nii verivorstide kui ka õlle pühadelaual püsimise taga on rituaalid. „Kõik teavad, et talus oli esmatähtis põlluviljakus ja loomade tervis. Nii viidi jõuluõhtul lauta loomadele suutäis leiba. Samuti ohverdati põllule sorts õlut, et vili kasvaks. See polnud abstraktne, vaid vägagi pragmaatiliste põhjustega seotud usk, ja pärimusteateid seoses õllega on päris palju,” selgitas ta.

Samamoodi on esivanematele ohverdatud tanguputru ja verivorsti.

Verivorsti tegi pühaks tang

Tegelikult ei mõtle me tihti sellele, et verivorsti sisu on puder. „Peotoiduna on tangupuder ja verivorst lähedased sugulased. Kõige vanemal ajal oli peamine peosöök ikkagi odratangupuder,” sõnas Anu Kannike.

Odraputru viidi ohvrikivile, hingede ajal esivanematele sauna või püha ohvripuu juurde. Samad kombed kandusid üle verivorstile. „Meil on teada, et ka verivorsti on kodustele ohvrikohtadele viidud. Vorsti pühadus tuleb tangust ja rituaal on üks põhjus, miks verivorstisöömine nii pikalt on püsinud,” selgitas ta.