Nädala mõte: see aasta jääb meelde
/nginx/o/2020/12/02/13507941t1h9453.jpg)
17. detsember 2020, 00:00
/nginx/o/2020/12/16/13532015t1hdc64.jpg)
Ilusa numbrikombinatsiooniga aasta 2020 jääb meelde. Keegi ütles mõnda aega tagasi, et igal põlvkonnal on oma sõda, mida meenutada. Kas see on meie sõda?
Igatahes on olnud värvikas ja üldse mitte igav aasta. Isegi kui kevadel kaks kuud kodus istusime, ei sobi sõna „igav” seda aastat meenutama.
On olnud välistööjõukriis, maasikakriis, WC-paberi kriis, turismiettevõtjate kriis. Ka piimahind muudkui langeb ja paljudele väiketootjatele põhiliseks sissetulekuallikaks olnud laadad on enamasti ära jäänud.
Aga on ka uut hingamist. Paljud väiketootjad avasid kriisi alguses e-poode ning nende müüginumbrid olid laes, sest eestlased hakkasid eestimaist eelistama. Inimesed kolisid maakodudesse ning hakkasid juurvilju kasvatama ja kanu pidama. Osa neist avastasid maaelu võlu ja jäidki sinna.
Tänases lehes, mis muide on selle aasta viimane, andis Kristel Vilbaste soovituse minna perega jõuluks maale. Ja mitte lihtsalt maale, vaid nii ürgsetesse tingimustesse kui võimalik. Külma, ilma veeta ja õuekempsuga majja, mida terve päev tuleb soojaks kütta. Paljud tänapäeva linnalapsed ei tea enam, mida tähendab tunda külma, nälga, hirmu, aga ka täiskõhutunnet, sooja ja armastust. Ometi on need tunded, mille kogemine on elust arusaamiseks vajalik.
Kui me kõik nüüd oma suguvõsa kõige vanemaid maju üles otsima ei hakka, et jõuluks ürgsusesse pageda, saame Vilbaste vestest kindlasti mõnusa nostalgiatunde. Mäletan isegi, kuidas lapsena õhtusel ajal välikempsu joostes kartsin, kuidas selle tagant varitsevad mind naabrikoerad. Või hoopis mõni vanamees, neid purjakil külamehi juhtus mõnel korral meie maale uitama. Oh milline kujutlusvõime võib lapsel olla ja oh milline kergendus oli kärmelt sooja tuppa lipata.
Aga emotsioonid jäävad meelde. Kingimegi sel aastal emotsioone. Sest lisaks erakordsele aastale jäävad ka need meile meelde. Pikaks ajaks.