/nginx/o/2016/02/17/5055527t1h589f.jpg)
/nginx/o/2020/11/04/13455847t1h882b.jpg)
Piimandus on eraettevõtlus nagu iga teinegi, kus eesmärk on teenida kasumit. Kui seda praeguses piima ületootmise olukorras turul teha ei suudeta, tulebki panna pillid kotti. Kuid piim on ju ometi kui kuld ja lehmi pole Eestis kuidagi liiga palju.
Odav piimahind sundis talunikke karjapidamise lõpetama (3)
Mare Noot, OÜ Tõhela Agro juhatuse liige:
/nginx/o/2019/11/20/12752056t1hb014.jpg)
Piimakarja kasvatasime seitse aastat, keskmiselt oli karjas 400 lüpsilehma. Selle aja kestel oli majanduslikult paremaid ja kehvemaid aegu. Et parandada noorkarja söötmis- ja pidamistingimusi, investeerisime 2015. aastal noorkarjalauda ehitusse koos sinna juurde kuuluvate söödahoidlatega. Paremad tingimused noorkarjale määravad tulevase lüpsilehma toodangu ja kvaliteedi.
Juba toona oli majandusrisk olemas madalate piimahindade, siseturu väikese nõudluse ja ekspordituru ebakindluse tõttu.
Siiski õnnestus meil kahe aasta jooksul rekonstrueerida igati ajakohane noorkarjalaut perspektiiviga suurendada ka lüpsikarja osa 700–800 loomani.
Lüpsifarmi projekti 800 lehmale valmistasime 2017. aastal. Rekonstrueerimine oli plaanitud teha kahes etapis. Kahjuks aga olukord muutus ja panga jaoks oli see liialt riskantne ettevõtmine ja omafinantseeringut jäi napiks, et teha peaaegu kolmemiljoniline investeering.
Piimakarja lõpetamisega alustasime eelmise aasta suvest ja otsad said kokku tõmmatud 2019. aasta lõpuks.
Tõhela Agro lõpetab novembris ka noorkarjakasvatusega, müüme ära kogu noorkarja, kes veel jäänud on.
Tõhela Agro lõpetab novembris ka noorkarjakasvatusega, müüme ära kogu noorkarja, kes veel jäänud on. Paremad loomad leiavad uue kodu siin- või sealpool piiri, osa loomi on nuumatud ja lõpetavad lihakombinaadis.
Täna tundub, et sai tehtud õige otsus. Kui ikka piimahind langeb alla 30 sendi liitri pealt, siis selline hind võimaldab napilt ellu jääda ja sedagi siis, kui pole laenukoormust. Kahjuks kimbutab maapiirkonnas jätkuvalt ka tööjõupuudus.
Praegune majanduskriis raputab kogu põllumajandust, mitte ainult piimakarjakasvatust. Eks hinna määrab turg ja ekspordivõimalused.
Riigitoetused on tähtsad toimetulekuks. Läti ja Leedu on juba olukorra tõsidusest aru saanud, loodame, et ka meie riigiisad teevad õigeid otsuseid ega lase kokku kukkuda Eesti põllumajandusel.
Kuid kes teab, võib-olla ükskord otsime riiulilt üles lüpsifarmi rekonstrueerimise projekti, toona saadud hinnapakkumised ja peame mõistlikuks investeerida piima tootmisesse.
Kuni EL maksab liikmesriikidele erinevalt toetust, on seis ebavõrdne. Kõige õigem oleks majandada keskkonnas, kus piimal on õiglane kokkuostuhind, mis võimaldaks majandada ilma igasuguse toetuseta. See muidugi tähendaks märksa kallimaid hindasid piimale ja piimatoodete tarbijale.
KOMMENTAAR: Piimtootjad teenivad juba üle poole aasta kahjumit
/nginx/o/2020/11/04/13455850t1hefaf.jpg)
Tanel-Taavi Bulitko, Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu juhatuse esimees
Piimtootjad teenivad juba üle poole aasta kahjumit ja see mõjutabki praegust lehmade vähendamist. Kui Euroopa Liitu astudes oli meil 126 000 lehma, siis tänavu ainult 84 000. Nii suurt langust pole olnud üheski teises Euroopa Liitu astunud riigis.
Paljud on uurinud meie käest, kes ostaks nende karja, et loomad jääksid elu peale. Nii võib arvata, et lehmade arv väheneb tänavu veelgi. Kahjuks piimakari enam ei taastu. Tühjaks jäänud kohale lehmandust enam asemele ei teki. Kas meil on tulevikus vaid teraviljatootmine ja rohumaade purustamine?
Piim on ju kuld ja lehmi pole Eestis kuidagi liiga palju. Kui Eestiga samaväärne põllumajandusmaa Holland toodab aastas 13 miljonit tonni piima ja meie eesmärk ainult üks miljon tonni, siis meil on piimandusel suur potentsiaal. Põllumajandustootja ja tööstused on oma töö palju efektiivsemaks teinud, tehaseid moderniseerinud.
Meilgi on piimandus võimekas sektor ja üks väheseid, mis tugeva ekspordivõimega. Me ei saa lasta seda lihtsalt lõpetada. Piimasektor vajab praegu tuge, et seda hoida oma tootjate käes ja suuta ka arendada. Kõigile on tänavune väga raske aasta ja põllumehele on tulnud neid kriise kuidagi liiga sagedasti. Pole enam vahepealset head aega, et jõuaks hinge tõmmata.
Erkki Martinson, ettevõtja Järvamaal:
Tegutsesin piimakarjaga FIEna 22 aastat, lõpparve loomadega tegin mais töötajate ja iseenda vanuse tõttu. Laudas oli sadakond lehma ja noorkari pealekauba, lauda peal tööl neli inimest.
Lõpetamist plaanisin tükk aega, kuid mitte riigi käitumise ega piimahinna kõikumiste tõttu. Pereelu hakkas segama pidev vajadus olla töötajatele kättesaadav, lahendada tuli teinekord ka pisiasju.
Mõistsin, et vanus teeb meie kõigiga oma töö, kuid noori polnud kuskilt asemele võtta. Eriti siin Mäo kandis tegutsedes, Ida-Virumaal poleks võib-olla lõpetama pidanudki.
Riiki pole siin milleski süüdistada. Ka piimandus on puhas eraettevõtlus.
Riiki pole siin milleski süüdistada. Ka piimandus on puhas eraettevõtlus. Meie üritame kasumit teenida. Kui ei lasta seda teha ühtemoodi, püüame kulusid vähendada. Kui siis ka enam välja ei tule, paned pillid kotti ja ongi kõik.
Kuid jah, piimahinna kohta võin öelda, et siin riisuvad tõesti koore meierei ja jaekaubandus. Meierei peab oma kasumi kätte saama ja jaekaubanduseski on juurdehindlused meeletud, aga kõige esimene lüli, piimatootja, tema seis on nukramast nukram.
Olen rahul, et loomad said müüdud Lätti. Enne kui nii otsustasin, lasin info mööda Eestit laiali, kuid ei saanud ühtegi vastust. Lätlasega polnud mingit probleemi, käidi hind välja ja mulle see sobis. Eestist poleks sellist numbrit osanud küsidagi. Ju ta siis nii pidi minema.
Nüüd jätkan seni, kuni jaksan, teraviljakasvatusega. Maad on ju kõik alles ja abis ka endisest kaadrist kaks inimest. Selle äriga on muretum ja saan tegutseda rahulikuma südamega. Kuigi tuleb tunnistada, et mõttesüsteemi pean nüüd teadlikult kosutama ja tuleb ennast ümber harjutada. Talveks on vaja tegevust otsida. Kerget pole neis lõpetamistes midagi.
KOMMENTAAR: Eestis võiks lehmi olla kaks korda rohkem, kuid neilt saadav toodang tuleb ka turustada
Maido Solovjov, Valio Eesti tegevdirektor
/nginx/o/2020/11/04/13455849t1he59e.jpg)
Statistilisi näitajaid vaadates on Eesti piimasektoris kõik heas korras. Toorpiima on üheksa kuuga toodetud 3,6 protsenti rohkem kui eelmisel aastal sama ajaga. Ka tootlikkus lehma kohta on suurenemas.
Tõsi, turu langusega toimuvad struktuursed muutused ehk väiksemad kaovad ja suuremad saavad suuremaks ning raskel ajal need muutused kiirenevad.
Tänavuse aasta piimahinna statistiline keskmine on 29,4 senti, kuid 2009. aastal majanduskriisi ajal oli hind 21 senti ja 2015. aastal Vene turu äralangemisega 23,6 senti liitri eest. Nii võib öelda, et koroonakriisi mõju piimandussektorile on väiksem kui teistele sektoritele, sest toitu läheb ikka vaja.
Meile saabub iga päev piima vastavalt lepingutele, märgata on vaid tavalist oktoobri-novembri sesoonset vähenemist, mis on Eestis kümne protsenti. Piima puudust me ei taju.
Jah, Eestis võiks lehmi olla kaks korda rohkem, kuid neilt saadav toodang tuleb ka turustada. Tahtes toetada eksporti, tuleb riigil toetada farmereid. Arenema peavad ka piimatööstused, et suuta toodetav piim kokku osta, töödelda ja turustada. Maa ja oskuste arengupotentsiaal on meil olemas. See nõuab aga terviklikku lahendust.
KOMMENTAAR: Piimalehmade arv väheneb vähehaaval praktiliselt kõikjal arenenud riikides
/nginx/o/2020/11/04/13455848t1hd1a9.jpg)
Marko Gorban, Maaeluministeeriumi asekantsler
Piimalehmade arv väheneb vähehaaval praktiliselt kõikjal arenenud riikides. Majanduslikel tingimustel on selles kindlasti oma osa, kuid olulisemaks mõjuriks on põlvkondade vahetus ja noorte vähene soov piimatootmisega tegeleda. Vanuse tõttu piimatootmise lõpetajatel pole sageli oma ettevõtet kellelegi edasi anda.
Piimalehmade arvu vähenemise kohta aga võrdluseks – kui Eestis vähenes nende arv 2019. aastaks 2005. aastaga võrreldes 27% võrra, siis Lätis samal perioodil 26%, Leedus 44% ja isegi sellises kõrge piimahinnaga ja toetuste tasemega riigis nagu Soome 19% võrra. Samal ajal piima tootmine piimalehmade arvu vähenemise tõttu ei lange, vaid suureneva keskmise produktiivsuse ja efektiivsuse tõttu hoopis suureneb.
Sigade arvu vähenemine Eestis ei ole sellel sajandil olnud nii märkimisväärne. Samas on sealihasektoris toimunud piimasektoriga sarnased struktuursed muutused ning sigadega majapidamiste arv on oluliselt vähenenud.
Maaeluministeeriumi eestvedamisel on valmimas "Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava 2030" ning tahame jõuda selleni, et Eesti toit oleks hinnatud ja et maal oleks hea elada.
Lisaks on Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja algatusel ja Eesti Maaülikooli kaasabil valminud nelja põllumajandussektori põhivaldkonna (piim, liha, teravili, aiandus) arengukava "Eesti põllumajandus ja toit 2030". Nimetatud arengukavas püstitatud üldiseks sektorite üleseks eesmärgiks on Eesti põllumajanduse ja toidusektori tarneahelas loodava lisandväärtuse suurendamine 50% võrra aastaks 2030.
Sektoripõhised eesmärgid on kirjeldatud arengukavas "Eesti põllumajandus ja toit 2030". Piimasektori osas on arengukava visioonina esile toodud, et piimandussektor on jätkusuutlik, tugineb koostööle ja pakub kõrge lisandväärtusega mitmekesiseid ja tarbija maitsele vastavaid piimatooteid nii koduturule kui ekspordiks, ning eesmärgiks on püstitatud Eestis piima tarneahelas loodava lisandväärtuse suurendamise 30%.
Lihasektori osas on visioonina esile toodud, et Eesti lihasektor on mitmekesise toodanguga, jätkusuutlik, loodus- ja elukeskkonda väärtustav, tagab isevarustatuse ja on suunatud ekspordi kasvatamisele turuniššides. Lihasektori eesmärgiks on püstitatud lisandväärtuse ja kodumaise tooraine kasutamise suurendamine.