Looduskalender ⟩ Kui hingedepäeval tormab, siis hinged pole meiega rahul
:format(webp)/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
2. november 2020, 12:03
:format(webp)/nginx/o/2020/11/02/13450447t1h79ea.jpg)
Hingedepäeva loodus on nii vaikne, et kuulda on isegi puulehtede kukkumist. Jalutades sõbrale vaiksel häälel millegi pajatamine tundub õues praegu suisa karjumisena. Kuulda on hiire krabistamist põranda all ja koera haukumist naaberkülas.
Nädalavahetuse täiskuu tõusmise eel millegipärast kirenud kuked mõjusid aga suisa viimsepäeva pasunatena. Aga see vaikus annab meile võimaluse mõelda iseenda mõtteid, meenutada möödunud kaunist suve ja hingata koos juba lahkunud hingedega. Kas märkasite, kuidas nädalavahetusel iga meie hingetõmme halli hingeauruna välja paiskus.
Toonela luiged
Hingedeaegne udu püsis nii vankumatuna, et kõik mis selles udus varjul ilmus jalutajale välja äkki ja ootamatult. Oli selleks siis suur mustava tüvega tammepuu või pikasõrmeline kõiv, kelle lumivalge mustalaiguline kleit peale kuldse keebi heitmist eriti kirkalt särab.
Aga siin-seal tõmmati udukardin äkki eest ja kirgasrohelisele orasepõllule ilmusid äkki lumivalged luiged, kes vaikselt luigutades meie esivanemate hingi üle Toonela jõe hingedeajal siia-sinnapoole kannavad. Valgete sirgekaelaliste ja kollaste nokkade laululuikedega on kaasas ka „inetud pardipojad“, noored hallid luigenoorukid, kes alles hingede kandmise tööd õpivad.
/nginx/o/2020/11/02/13450449t1he212.jpg)
Kuldtaalrite lend
Aga ongi kardinate langemise aeg, nii nagu öösel pilveudu aukudest poeb välja külmhõbedane täiskuuvalgus, nii sirutab päike päeval sinilaikudest alla oma kiirtevihu - „jumala sõrmed“. Ja kui sellest ilust veel vähe, siis sabistab-rabistab maha tugev vihm ja hilissügisene päike joonistab sellele kardinale vikerkaare.
Selle vikerkaare otsa alla maetud rahapajast leitud kulda on visatud äkki täis kogu loodus, ilmamuutja täiskuu tõstab salamisi tormipoja ja rebib viimased kuldtaalrid puudelt-põõsastelt ja paneb need meie ümber tantsima.
Öökullid ilmuvad
/nginx/o/2020/11/02/13450452t1hbefd.jpg)
Selles ootamatult alasti jäänud metsa vahel saavad äkki nähtavaks suured silmad – silmad halli sulekera händkaku peas, metsaserval oksa peal märkame teda istumas nüüd meie, aga kaku avastavad ka tema igipõlised vaenlased varesed, nii võimegi kohata hirmust võbisevat kodu- või händkaku linnakuuskede vahel varestekamba eest põgenemas.
Aga ootamatult ilmusid välja ka pisikesed värbkakud, kelle peaaegu ringiratast pöörleva pea küljes on kaks otsekui sädemeid pilduvat kollast saatanlikku ja kurja silma ning kes nendest jälgivad üle pea kloksuvat käbilindude parve. Neid ta kätte ei saa, aga kusagil on tal ait - pilgeni tihaseid ja hiir täistopitud pesakast, kust hea näljanäpistuse korral midagi põske pista.
Herilased, liblikad ja vihmaussid
/nginx/o/2020/11/02/13450451t1h6697.jpg)
Marjasõltlastest lindude ärevus on suur, sest tänavu ei olnud üldse pihlakaid ja mahakukkunud õunad on juba üsna peeneks hakitud. Millegipärast ei ole lodjapuumarjad nende esimene eelistus.
Hallrästaparved käivad veel metsas mustikal ja pohlal, aga ka need pole enam need. Tihaste aknalekopsimine on aga länud nii ärevaks, et see pole enam hingelinnu aknale toksimine vaid näljakisa. Kuigi, jah, eelmisel nädalal lendas veel ringi sääski, herilasi ja isegi päeva-paabusilm. Ja kohati oli asfalt täis sadu vingerdavaid vihmausse.
LASTELE Ilmamäng: Jutu vestmine
Hingedeajal, mihklipäevast jõuludeni välja, vesteti õhtuhämarikus lugusid. Hingedepäeval, 2. novembril tavatseti rääkida jutte juba lahkunud sugulastest. Lugusid võib rääkida jutupulka üksteisele edasi andes, aga meie rahvatraditsioonis vesteti lugusid lusikaid ja teisi puuesemeid noaga voolides-vestes - sellest ka nimi „jutu vestmine“.
Kui hingedepäeval tormab, siis hinged pole meiega rahul.
Tänapäeval võib tuppa tuua toore kasekepi ja sellele noaga kirjad peale vesta, puu lõikamise ajal vestetakse kordamööda mälestuslugusid lahkunud vanaemast või vanaisast.