President Kersti Kaljulaid: maasikas ei karju, kuid lehmi lüpsmata jätta ei saa

President Kersti Kaljulaid. Foto: Sander Ilvest

President Kersti Kaljulaidi kõne aasta põllumees 2020 auhinna üleandmisel.

See aasta ei ole olnud Eesti põllumehele tavaline. Mitte sellepärast, et jaanipäeva ajal oli Eestis ilm tavapäratult soe ja kuiv ning juulis jahe ja vihmane, ega mitte ka sellepärast, et ühtedel põldudel kasvas vili hästi ja teistel halvasti, vaid sellepärast, et pärast paljusid aastakümneid said meie põllumehed tunda, mida tähendab see, et keegi on kuskil ilmselged faktid lihtsalt segi ajanud.

Nii sassi, et neile, kes möödunud sajandi viiekümnendatesse jäänud kartuli ruutpesiti maha panemise või  ühtse viljalõikuse alguse kampaaniatega kaasnenud aegu mäletasid, sai see ammune aeg tänavusest aastast võrdväärse kaaslase.

Kartulit, kui see on maha pandud ruutpesiti ja mitte vakku, saab ju ikkagi harida ja üles võtta. Ja mingisugune saak saadakse ka siis, kui viljalõikuse algus määratakse kalendrit ning mitte põldusid vaadates.

Seevastu küsimus, kuidas teha sügisel istutatud maasikatele kevadel selgeks, et nad ei või enam maasikad olla, vaid peavad olema midagi muud… on hoopis teisest raskuskategooriast.

Paraku seisid paljud Eesti põllumehed, ja sugugi mitte ainult maasikakasvatajad, sel aastal silmitsi just seda tüüpi probleemidega. 

On oluline, et kellelgi ei ole keelatud oma poliitikat ellu viia, kui selleks on valimistel saadud mandaat. Aga on üks üsna oluline asi seejuures – normaalne etteteatamisaeg. Ehk et kui tööjõudu ei ole ega tule, saab maasikate asemel maha panna vilja, mis on märksa väiksema tööjõumahukusega. Ja piimakarja asendada lihaveistega. Aga see võtab aega vähemalt ühe tsükli, mis maasikataimede puhul on ca 3 aastat ja ka keskmise piimakarja tootev ühik peab karjas vastu 2-3 laktatsiooni.

Ehk et kui tööjõudu ei ole ega tule, saab maasikate asemel maha panna vilja, mis on märksa väiksema tööjõumahukusega.

Muidugi oleks mul kahju, kui peaks sööma Poola maasikaid ja Eesti põllumajanduse uhkus – piimatootmine – kärbuks enne, kui masinad päriselt jõuavad sinnamaani, et inimestelt suur osa nii korjamise kui lüpsmise tööst 100% üle võtta. Aga see õigus valitud poliitikutel on – lahendada asjad kärsitult, mitte targalt. Tark oleks see 10-15 aastat ära oodata, kuni robotkorje muutub sama odavaks kui robotmuruniitjaga niitmine ja keegi ei pea ennast enam hommikul vara lauta ajama, sest lehmalüps inimtööjõudu ei vaja. Tark oleks ka meie start-up kultuur põllumajanduse heaks tööle panna. Kõik eeldused selle jaoks on meil ju olemas. Aga kui selleks ei anta aega, saame kiired ja maaelu kahjustavad lahendused.

Põllumajandus ise ei olnud viiruse epideemia tõttu otseselt löögi all. Farme ja põldusid ei pidanud ju sulgema. Teie kevadised probleemid tekkisid pealiskaudsest, võib öelda ka üleolevast suhtumisest, olukorra vähesest tundmisest, lihtsustamisest.

Kolm kuud pärast eriolukorra kehtestamist oli kuidagi eriti kõle lugeda, et veel 6. juuli hommikul põllumehed ei teadnud, kas nad saavad 20 tuhat lehma ära lüpsta või tuleb need karjast välja praakida. Piimalehmade arv Eestis on 85 tuhat.

Raiskuläinud maasikapõllu võib segamini künda, maasikas ei karju, kuid lehmi lüpsmata jätta ei saa.

Raiskuläinud maasikapõllu võib segamini künda, maasikas ei karju, kuid lehmi lüpsmata jätta ei saa.

Keeruline aeg oli. Aga kõigele vaatamata saite te, kes väiksema kes suurema kahjuga, ka sellel aastal hakkama ja Eesti rahvas on teile selle eest tänulik.

Seda kõike arvestades on eriti palju lustilisem täna siin teie ees seista ja olla koos teiega rõõmus, et just tänavu, meie kergelt, aga siiski tajutavas misogüünses eluolus, on Aasta Põllumehe konkurss pühendatud naistele Eesti põllumajanduses. Kahekümnes, juubelikonkurss, oli pühendatud põllumajanduses tegutsevatele naistele. Eks seegi näita, et põllumajandus ei ole enam mingi jõutõsteala.

Põllumajandus on tootmisvaldkond nagu iga teinegi, mis saab juba täna ja saab tulevikus veelgi rohkem kasu globaalsest tehnoloogiapöördest. Sellest, et positsioneerimis- ja jälgimisseadmete toel saame üha suurema osa oma tootmisest tehtud masinaid kaasates. Et jälgimine ja taimedegi tuju ning tervise analüüs, rääkimata loomadest, võimaldab järjest optimeerida tootmiseks kuluvaid erinevaid turgutusvahendeid, mis ühelt poolt teeb tootmise odavamaks ja teiselt poolt vähendab selliste ainete hulka toidus, mida me seal näha ei tahaks.

Tegelikult – kui aus olla, siis mööda tehnorada enesekindlalt toimetava traktori kabiinis tunnebki ennast ju juba võõrkehana, pisut nagu üleliigsena. Need mõned täpsustused toimingutes, mis teha tuleb, saab ilmselt üks traktorist varsti teha ka 2-3 traktori kohta ise kabiinis istumata. Inimene peab sekkuma vaid siis, kui masin kuidagi tavaliiklusradu kaudu teise kohta tuleb tarida.

Eesti on juba riik – IMFi andmetel tõuseme me tänavu maailmas jõukuselt 33. riigiks, seda küll põhiliselt viiruskriisis hästi säilunud majanduse tõttu, mitte meeletu edenemise turvil – aga ikkagi. See ei pea meid heidutama – Euroopas on küllaga meist ses tabelis eespool asuvaid riike, kelle põllumajandus on endiselt rahvuslikuks uhkuseks ja ekspordiallikaks. Nutikalt majandades saab meilgi põllumajandus olla oluline ekspordiallikas ka tulevikus.

Et see Eestis ka nii jääks, peame just nüüd, kui avalikku raha kallatakse majandustesse kotiga, küll viiruskriisist toibumiseks, küll õiglaseks üleminekuks ja muuks rohepöördeks, tegema hästi täpselt tulevikku sihitud otsuseid, mis võimaldab meie põllumajandusel aja ja tehnoloogiaga kaasas käia.

Esimesest 200 miljonist MESile, millest 100 miljonit kroonviiruslaenu läks suur tükk koolirahaks, kui toetuda riigikontrolör Janar Holmi arvamusele. Ei olnud palju koolirahaks maksta, kui edaspidi samu vigu vältida. On maaelu edendajate ja esindusorganisatsioonide asi vaadata jagajate näppudele, et raha läheks tulevikku suunatud investeeringute toetamiseks ja seejuures põllumajandusse ja maaellu panustamiseks.

Väikelinna serval asuva kinnisvara arenduseks võetud crowdfunding’u refinantseerimine ja raha jagamine neile, kes ikka ja alati osavasti riigilt välja keerutada mõistavad, midagi loovat ette võtmata, pole kuidagipidi vastuvõetav.

Väikelinna serval asuva kinnisvara arenduseks võetud crowdfunding’u refinantseerimine ja raha jagamine neile, kes ikka ja alati osavasti riigilt välja keerutada mõistavad, midagi loovat ette võtmata, pole kuidagipidi vastuvõetav. Aga see läheb nii, kui kõik on igaks juhuks vait – sest muidu ses klientelistlikus riigipidamise mudelis jään mina äkki ilma. Meil kõigil on rohkem võita ühiselt niisugustele arengutele vastu seismisest kui ettevaatlikust vaikimisest. Palun aidake meil seista tulevikku vaatava põllumajanduspoliitika eest!

Mul on ülihea meel, et meie põllumajanduses tegutsevaid naisi niimoodi tunnustatakse. Tervitan veelkord kõiki tänaseid nominente ja võitjaid!