/nginx/o/2020/10/26/13436347t1hcf20.jpg)
Küllap enamus inimesi on juba vaadanud kahetsusega oma eelmiste aastate sotsiaalmeedia pilte rännakutest soojadele maadele ja vetele. Vähemalt Vahemere äärde tahaks ära siit nohusest ilmast kuni lume tulekuni. Aga maailm on lukku pandud ja me peame sellega leppima, kuigi ürglooma enda sees on raske maha suruda. Sest just sellisel ajal tunneme me end loomarahva hulka kuuluvana.
Keha pole veel suutnud külmade hommikutega harjuda ja teeme endale värisedes sooja. Mõnel inimesel algab karvavahetus, kamm ja pihu jäävad pikki juukseid täis, aga hea on mõelda, et uued on palju tihedamad.
Ka mina ei suutnud rännukihku alla suruda ja rändasin nädalavahetusel, küll hoopiski põhja poole, üle üheksa kuu Tallinna. Vahepeal oli valmis saanud uus Tartu-Tallinn maantee ja kuigi teles räägitakse selle uudsest ehitusimest aina kiitvate sõnadega, siis imetajate sügisesele rännule paneb see kohutava piiri.
Tee peal olid mitmed kährikulaibad ja mitte lihtsalt laibad, vaid suurel kiirusel pooleks sõidetud laibad. Teel oli ka suur vereloik, pärit vist põdrast, ja keset suuremat lagedat limpas teel õnnetu kits, juba vasakust tagajalast pihtasaanud.
Vahetult enne uue tee lõppu pidas kuuepäine kitsekari tee ja võrkaia vahel aru, kas proovida ületada neljarealist teelinti vuravate autode vahelt. Loomad ei suuda tõesti rändekihule vastu seista ja lihtsalt lähevad, üle traataia ja üle autode...
Aga mets on armulikum oma asukate vastu: esimesed karvakandjad on juba osaliselt valgelapilised. Põtradel esimesed sarvedki juba maha pusitud.
Küllap seal siis jahindusnäitustel eksponeeritakse meie lammaste peal kasvanud huntide suuri jahitrofeesid.
Aga need, kes juba aastaaja järgi suikuma peaksid, on veel askeldamas: karud ja kährikud, isegi siile olla veel nähtud. Lõunapiiri hundid olevat aga ootamatult kadunud, Lätis algab hundijaht juba 15. juulil, meil alles vastu talve. Küllap seal siis jahindusnäitustel eksponeeritakse meie lammaste peal kasvanud huntide suuri jahitrofeesid.
Ja kuigi jää ja lumi on silmapiiril, siis lendab veel ringi liblikaid ja kui soojem, siis on loigud täis vihmausse, muru on vihmaussihunnikutest krobeline.
Kummalisel kombel ongi tänavu nii, et maapind on pealt nagu vihmasvamm, lige ja porine, aga kaevud ja allikad on kohati tühjamad kui kunagi varem. Mõni põlluloik on nii suur, et hävitab juba orase.
Aga taas on tõeline hiireaasta, inimelamutesse sooja pressib nii koduhiiri kui ka kaelushiiri, leethiiri ja uruhiiri sekka. Linnades ka rotte, eriti puutuvad nendega kokku vastsed kanakasvatajad.
Mõned ütlevad, et hiiri on vähem kui eelmisel aastal, teised et rohkem. Kui hiirelõks juba kolmekümnendat korda plaksatab, siis võib öelda, et siiski parem.
Aga hea hiireaasta on hea meie kakkudele ja ka neile hiireviudele, keda aina rohkem meie põldudele talvituma jääb ja keda heinapallidel konutamas või väljade kohal tiirutamas näha võib.
Simunapäev, 28. oktoobril on jää tekkimise alguseaeg, sellest päevast alates kuni nigulapäevani, 10. detsembril on jää nõrk inimest kandma. Aga teelompide jää on sel ajal laste mängude keskmes.
:format(webp)/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
Siimon sääd silla, Nikul lüü nakluga kinni.
Igal hommikul on jälle võimalus eelmisel päeval sulanud ja öösel siledaks jäätunud jää jälle saapakontsaga purustada. Eriti klirisevalt läheb katki alt õhuga täidetud valge jää. Seda ei saa purustamata jätta ka juba suureks kasvanud laps viiekümnendates eluaastates. Aga purustage parem jääd, kui teisete inimeste närve! :)