Kas lõigata püsikute varred sügisel maha või jätta töö kevadeks?

Miinuskraadid võivad lillepeenra lausa muinasjutuliselt kauniks muuta. Foto: Krista Kukk

Nõrga talu perenaine Krista Kukk veedab praegu valge päevaaja vihmavabad tunnid, käärid käes, oma püsikupeenarde vahel – külmanäpistusega taimede varred lähevad kärude viisi lõkkesse või komposti.

Lillekasvatajad jagunevad kaheks, ühed jätavad varred talveks peenrale püsti, et need lund koguksid ja nii taimedel talvituda aitaksid, teised lõikavad peenra sügisel puhtaks.

Kukk on oma kogemusele tuginedes valinud teise tee. Põhjuseid on mitu. „Kevadel läheb tavaliselt hästi kiireks, eriti kui tuleb varajane kevad ja kõik hakkab korraga kasvama. Kui alles siis hakata vanu varsi lõikama, jääb lihtsalt ajahätta. Seepärast lõikan mina kõik, mis kannatab, ära sügisel,” seletab ta.

Kindlasti ei väida Kukk aga, et üks tegutsemisviis on õige ja teine vale. „Saan täiesti aru, et mõnele inimesele on vastik külma ja niiske ilmaga aias toimetada,” nendib ta. „Kes ei tee praegu, teeb kevadel, kui päike paistab, ja ka nii võib.”

Lumekogujad jäävad

Krista Kukk Foto: Marko Saarm/Sakala

Otsustamaks, millal on õige aeg lõigata, ei vaata Kukk kalendrisse, vaid kui midagi peenral koledaks läheb, siis kohe tegutseb. Nii ongi oktoobri teises poole käimas omamoodi võidujooks ajaga.

„Vaatan aknast välja, kui vihma ei saja, siis muudkui lõigun,” ütleb ta. „Käin ringi, uurin peenraid ja kui kuskil midagi koledaks tõmbub, siis kohe selle ka ära lõikan. Taimed, mis on ilusad, jäävad veel püsti.”

Kõrrelised on ainukesed, mille kohta saab öelda, et neid ei tohi sügisel lõigata. Kõigi teistega on nii, et mõni lõikab sügisel, teine kevadel.

Kindlasti jäävad puutumata kõrrelised. „Kõrrelised on ainukesed, mille kohta saab öelda, et neid ei tohi sügisel lõigata. Kõigi teistega on nii, et mõni lõikab sügisel, teine kevadel,” sõnab naine.

Maatasa Kukk varsi siiski ei lõika, vaid jätab püsti seitsme-kaheksa sentimeetri kõrgused kontsud. Esiteks on see vajalik, et aiapidaja ise kevadel mäletaks, kus midagi kasvamas. On ju tihtipeale nii, et istutame taime ja kevadeks läheb ammu meelest, kuhu. Kontsud on märk, et sealt on midagi tulemas. Lisaks aitavad need talvel lund kinni hoida.

Päris lagedaks sügise edenedes Nõrga talu peenrad siiski ei jää, sest kindlasti jäetakse kõrreliste kõrval kasvama mõned tugevamate vartega taimed, näiteks sügisastrid ja heleeniumid.

„Mitte kunagi ei lõika ma peenart üleni lagedaks,” kinnitab Kukk. „Jätan alati kolm-neli suuremat puhmast püsti, just selleks, et tuisuga ei jookseks lumi üle peenra, nii tekib taimedele turvaline lumetekk,” selgitab ta. Lund kinni hoidvad taimed lõikab ta ära kevadel.

Põhjus, miks enamik taimi sügisel maha lõigata tasub, on seegi, et muidu on suure lehemassi all palju talvitujaid, eriti teod armastavad sinna peitu pugeda.

Mida teha vartega?

Iga aiapidaja teab, et isegi üsna väikese peenra pealt koguneb lõikamise käigus pangetäite viisi lehemassi, mis ära sokutada vaja. „Olen täna tund aega lõiganud ja vist oma kümme kärutäit lõikunud. Massi tuleb tohutult,” tõdes Kukk läinud nädala lõpul.

Nõrga talu on tuntud suure floksikollektsiooni poolest ja kui taimedel on mingigi märk jahukastest, lähevad need kindlasti põletamisse, siin ei tule muu variant kõne allagi. Haigustunnusteta kraam läheb komposti, aga seda saab muulgi moel kasutatud. „Meil on tohutu suur krunt ja taimevartega saame näiteks mõne kraavilohu täita,” nimetab Kukk.

Varem, kui talus tehti peenraid juurde, kasutati äralõigatud taimemassi uute peenarde loomisel. „Kui tegime uusi istutusalasid, algasid tõstetud peenarde ettevalmistused sügisel. Me ei kaevanud murukihti alt välja, vaid kuhjasime kogu istutusala taimepealsetega. Pärast vedasime puulehed ja kevadel mulla peale,” kirjeldab Kukk.

Esimesel aastal nad püsikuid sellele peenrale ei istutanud, vaid suvelilled või köögiviljad ja alles teisel aastal kolisid püsielanikud sellele peenrale.

Kui on vaja taimedele komposti panna, siis on just pärast varte äralõikamist mugav seda teha, aga millegi muuga talus püsikupeenraid ei kaeta. „Kuna meil on ka puukool, siis ma katsetan ja kasvatan vaid neid taimi, mis ise hakkama saavad. Mis ilma katteta vastu ei pea, sel meie aias kohta pole. Nii on,” ütleb Kukk.

Püsikupeenras toimetades märkab aiapidaja kindlasti taimi, mis vajavad jagamist, või tekib idee, kuidas taimi ümber paigutada. Kukk seda tööd nüüd sügisel ette võtta enam ei soovita.

Püsikupeenras toimetades märkab aiapidaja kindlasti taimi, mis vajavad jagamist, või tekib idee, kuidas taimi ümber paigutada. Kukk seda tööd nüüd sügisel ette võtta enam ei soovita. Isegi kui proovida taim suure juurepalliga ümber tõsta, jääb oht, et külm kergitab talvel juurepalli üles.

Potiistikud, mis seni veel istutamata, võib loomulikult maha panna. Taime potis talvitamine on alati suurema riskiga seotud kui hilja maha istutades. Aga need mõtted, mis sügisel peenral toimetades pähe tulevad, oleks tark kirja panna, kevadeks lähevad need muidu meelest.

Talvel tasub püsikupeenral silm peal hoida, kui lubab krõbedat külma, aga lund vähe maas. „Mina olen siis selle vähese lume, mis murul või peenarde vahel, taimedele kühveldanud,” räägib Kukk ja lisab veel, et talv on hea aeg peenral kõrrelisi imetleda ja pildistada, eriti kui need härmatisega kaetud.

NÕUANDEID: sügis püsikupeenral

• Kui taimevarred sügisel ära lõigata, on kevadel kergem.
• Jätke püsti mõned taimed, mis aitavad lund koguda.
• Ärge lõigake varsi vastu maad, muidu kevadel ei mäleta, kus taim on.
• Haigustunnustega varred põletage.
• Terved varred-lehed tehke kompostiks.

Lugu ilmus Maa Elus 17. oktoobril 2018

Äralõigatud lehemass sobib koos puulehtedega uue peenra põhjaks.

Kõik peenral tekkinud ideed kirjutage märkmikusse.