:format(webp)/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
/nginx/o/2020/10/19/13421792t1hb340.jpg)
“Esimene lumi! Esimene lumi!” pean sel aastal nädal aega varem hüüatama. Ja kuigi teen seda oma sõprade sotsiaalmeedia postituste põhjal, oli Eestimaa keskpaigas 19. oktoobril esimene lumi kindlalt maas.
Looduskalender ⟩ Esmaspäev kattis rohelise sügise esimese lumega
Õhuke küll aga ikkagi. Pühapäeva õhtul saatis Kaja Kübar Pärnumaalt veel lumekruubipudru pilte värvikatel lehtedel, jah, ja ta kirjeldas, et just enne seda olid põllud lumivalgeid luigeselgasid täis, aga esimese lume kirjutame esmaspäevasesse päeva.
Eks Eestimaa sügised ongi mitme kraadi võrra soojemaks läinud. Mu ema kirjutab eelmise sajandi teise poole imavaatluste põhjal, et 20. oktoobriks olid puudel alati lehed maas ja nädal hiljem sai lumi tulla.
Värvikirevust puudesse ei tulnudki
Sel aastal on enamus puulehti veel üsna rohelised ja kõvasti puude küljes kinni. Täiesti paljad on toomingad, saared ja mõned kased, lehetud on ka vahraladvad.
Kui esimene lumi on lörts, tuleb pikk sügis, kui kalk ja külm, siis on mardiks lumi maas.
Aga mida sel sügisel tõesti pole on värvid puudel, lehed hääbuvad kollapruunidena vaikselt, lendlevad maha ja katavad maa. Siiski on see lehtedelangemise-kõdu lõhn tõeline. Ka ilma värvideta lõhnab nagu sügis. Ainsam punane laik mu aias on lodjapuu, aga tema lehed on muru mööda laiali, marju seniks veel jätkub.
Siidisabad!
Lodjapuu pidulauale saabusid 14. oktoobril ka esimesed siidisabad, saadikud põhjast. Ja ei saa siin kurta siidisabade rändegraafiku üle, ka eelmisel aastal jõudsid nad pärale täpselt samal päeval. Sel aastal täpselt poole rohkem. Eelmisel 3, tänavu 6. Aga ühtemoodi kugistati natuke “suudlõhkiajavaid” suuri marju.
Arvata võib, et kuna sel aastal meil pihlakaid eriti ei ole, siis siirduvad nad peagi lõunapoolseid rahvaid rõõmustama. Kuid lisaks siidisabadele oli enne lume tulekut kuulda ka väga nukralt lumiseid flöödiviise vilistavaid leevikesi. Põhjala Lumelelle saadikud nemadki.
/nginx/o/2020/10/19/13421784t1hf9d3.jpg)
Mesilasesuts ja teokadu
Aga sooja on veel õhus üksjagu, paljud inimesed märkasid, kuidas nädalavahetusel olid lilled täis veel mesilasi. Pühapäeval sain ma mesitaru patjadesse mässides veel mesilaselt nõelata ja kuulda oli ka herilase sutsakatest. Aga mu tütar Aotäht ütles maalt kõrvitsasaaki kokku korjates: “Kas märkad, et sammude all ei krõpsu enam?”
Kiriteod, kes enne iga viimasegi taime nahka panid, on äkki kadunud. Ja kadunud on ka kõik hõljuv tiigivees, allikatiigid paistavad põhjani läbi. Aga tindikud ajavad endiselt kübaraid laiali ja siinseal punab ka kärbseseeni.
Kadakamarjale!
Tormid on nüüd varsti tulemas. Ilmamees Gennadi Skromnov soovitab mere ääres jalutades, minna hoopiski korrus kõrgemale, rannamännikusse, kus võib kohata praegu imeilusaid tutiga tihaseid – tutt-tihaseid ja silma saab vaadata ka väga sõbralikele rasvatihastele. Aga sealt metsa alt võib leida ka maitsmiseks juba pehmeid puna-punaseid pohli ja kibuvitsamarju, korjamiseks need enam ei sobi.
Kuid Metsavana teid ilma saagita ei jäta, pange kaasasolev hele dressipluus siniste “kadakamarjadega” põõsa alla ja raputage. Praegu on parim “kadakamarja” korjamise aeg, kolm marja iga päev hoiavad tervena, aga vürtsi annab ta ka jookidele ja lihatoitudele.
LASTELE Ilmamäng: Vahtralehe roosikimp
Sel aastal ootasin pingsalt, millal seda mängu meelde tuletada saan, aga lehed ei võtnud ega võtnud punast tooni. Ehk esimene lumi muutis mõned vahtralehed kirevamaks, et sügisroose valmistada. Murrad värvilise vahtralehe pooleks, keerad rulli, seod nööriga kinni, asetad rullikesed kenasti kimpu ja paned paar kenamat lehte ümberringi, et kimp paremini koos püsiks. Mis võib olla toredam mäng, kui üksteisel vaheajal külas käia ja „roose“ kinkida.