Looduskalender ⟩ Lapsi võiks õpetada õues
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
31. august 2020, 15:14
Süttis põdrakanepi õieküünla viimane õis, nüüd on selge, et lastel on aeg kooli minna. Aga tänavu võiks kooliminek toimuda nii nagu saja aasta eest, mil lapsi õpetati lugudega ja õues.
Jalutuskäikudel lugude vestmine on pärit juba antiikajast ja poleks midagi imelikku, kui õpetaja võtaks lapsed sappa ja läheks nendega õue, sest praegune koroonahaigus on ikkagi kinniste ruumide haigus.
Oma lapsi õpetavad praegu õues ka linnud, eriti häälekalt teevad majade läheduses seda linavästriku pered – veel viimased oskused enne äralendu. Äkitselt lähikonda sattuv sidistav tihase-lehelinnuparv kaob kohe, kui läbi on tudeeritud viimnegi koorepragu, jättes põõsa alla tiksuma vaid punarinnapoisi. Ja kui varemalt oli koolialguse tunnusmärgiks telefonitraatide peal istuvad pääsukesed ja kuldnokad, siis mobiiltelefoniajastul on nad taas roostikesse kogunenud.
Kaelustuvide trall
Suurtes parvedes on ka kiivitajad, keda mõnel põllul vihma käes konutamas mitusada tükki. Ja kui päike pilvevahelt välja poeb, siis peetakse uhkeid mustavalgekirjusid parvetantse. Ka sookured on rändama asunud ja linnu-uurija Leho Luigujõe sõnul ennustavat see Matsalu filmifestivali tulekut, see toimub igal aastal tuhandete kurgede koondumise ajal.
Minu aias teevad etteasteid kodutuvist tükk maad suuremad ja valge kaelavõruga kaelustuvid, kord kiiguvad laste kiigul, kord plaksutavad tiibadega üksteisele – kliima soojenemine on neile hästi mõjunud, kaelustuvisid on nüüd igal pool ja vahel ka päris suurtes parvedes.
Viu, viu...
Põnev on praegu sõita mööda metsateid. Nendes kohtades, kus harvesterid ei ole metsa olematuks pudistanud. Näha, kuidas laiade tiibadega olend hõljub auto kohal ja otsekui varitseb sind. Need on kõiksugu viud – karvasjalgviud veidi tumedamad, hiireviud heledamad. Ja rännakul on nad avastanud, et nii on lihtsam jahti pidada, autoteedel hiirt tabada, kes ka parematesse talvitumispaikadesse liikumas, on lihtsam.
Ritsikakontsert
Ja kuigi linnurahvas teeb nüüd noka lahti vaid päikesehelkide päeval, laulab meile putukarahvas. Ritsikad viiuldavad oma lahkumismarsse nüüd sellise hooga, et nende kõrval vaikivad ka linnud. Aga liblikad keerutavad ses muusikas kaasa ja kiilid löövad äkkpöördeid tehes trummi. Sel nädalal nägin ka, kuidas tuppa toodud põldoaseemnest puges välja terve trobikond oa-teramardikaid ja lähikonnas avastati lusitaania teetigu.
Globaliseerumine on tunginud igasse väiksemasse aiasoppi. Me peame oma uute kaaslastega elama õppima.
Kui on soe september, siis tuleb pikk talv. Kui on udused ilmad, siis on talv pehme. Seto
Vargsi langeb lehti
Juba on maapinnal palju värvilisi lehti, esialgu küll pigem põuast. Punased on toominga ja aroonialehed, värvi võtab ka lodjapuu. Pärnad heidavad pruune lehti ja hobukastanite tõvest pruunide lehtede vahel on suured rohelised kerad.
Õitsemas on sügisekuulutajad harilik käokannus, mis näeb välja nagu kollaste õitega lõvilõug ja hall-kogelejarohi, mis isegi hämaruses kuidagi hiilgab.
Mahaniidetud põldudel sirgub ädal – ristikud ja mesikad annavad viimast nestet mesilastele-kimalastele. Need viimased ei jõua suure niiskuse tõttu aga õitelt enam lahkuda ja vahel saab paksule maamesilasele isegi pai teha. Ka ämblikute teod ehk siis võrgud saavad ses põhjamaises niiskuses nähtavaks, helkides hommikuti tuhandetes pärlites. On udude aeg.
LASTELE Ilmamäng: Ussikuningas
Saaremaal mängiti 80 aastat tagasi üht mängu, mis väga hästi õuevahetundidesse sobib. Ussikuningas on suure kivi otsas, mõni selline on ikka koolide juures ja teised püüavad kivi peale ronida, kuid peavad hoiduma, et kivi peal olev mängija neid puudutada ei saa. Kellele Ussikuningas käega pihta lööb ja ütleb: „Uss!“, siis läheb see kivi otsa ja on uus Ussikuningas.