Looduskalender: Suvel on juuksed hallid

Kui Lõuna-Eestis on vett veel sadude tõttu küllaga, siis Kaali järv on kuivanud pea olematuks. Foto: Kristel Vilbaste

Suvi on sel aastal jõudnud juba oma pensionipõlve, ohakate villast hallid juuksed on tal peas. Kleidikenegi, mis kevadel nii rõõmusroheline oli, on nüüd saanud luitunud ja vanarohelise tooni. Aga sooja, mida iga elav hing ihaldab, on selles veel üksjagu.

Merevesi, mis sel aastal kuidagi soojaks ei tahnud enam minna, on nüüd taas üle 20 kraadi ja selles suplevad nii inimesed, kui millimallikad. Neid millimallikaid ehk meririste on Saaremaa lõunarannas kohati nii palju, et rannajoon on sültjat klimbimassi täis – osa veel rõõmsalt roosade kaarekestega elusad meriristid, teised juba elust väsinud ja kustunud ja veidi haisevadki. Aga rannamändide all on löönud punama pohlamarjad ja kanarbiku lillad õied on rõõmsalt kikkis.

Liblikatantsu aeg

Kõige lummavam on praegu liblikate tants: kõiksugu koerliblikad, täpikud, päevapaabusilmad, admiralid ja pääsusabad. Sekka kollaseid lapsuliblikaid, aga ohakaliblikaid sel aastal mu silm liblikaaias näinud ei ole. Mu akna all ongi puhkenud purpur-siilikübarad ja kobarpead, mis kogu selle liblikatantsu aeda meelitavad. Liblikatega koos löövad pruunidel lillesüdametel tantsu kimalased. Ritsikasirin on hoolimata hilisest algusest nüüd kõrvulukustav. Seda suveilu tikuvad segama ainult eiteakust ilmunud eriti valusalt pistvad sääsed, trobikonnana siginud kärbsed ja metsas seenekübara alla kiikamise hetkel silma trügiv põdrakärbes.

Õunad on valmis

Lilleilu ei ole aga vaibunud. Kõikjal teede ääres on ilusad helesinised sigurid, kolletavatest viljapõldudest vaatavad sinised rukkililled ja punased moonid. Aedades on saialillede ja rooside paraad. Kuldvitsad, soolikarohud ja vägiheinad lisavad niidukulda. Taas on muruplatsidel õitsemas võililled. Hobukastanite lehed on iga-aastaselt pruunid ja juba on põualehesadu ka teistel puudel näha. Õunad said lauritsapäeval, 10. augustil juurde nii maitse kui meki.

Lindude ränne on alanud

Paljud inimesed kurdavad, et linnud on kusagile kadunud. Praegu on tõesti kõige vaiksem aeg. Uue pesitsuse paigalaulu pole mõtet laulda, ega ka sügisesi oode päikesele. Linnud rändavad juba tasapisi. Linnumees Jaanus Aua ütleb, et rändavad kõik roolinnud, lehelinnud, põõsalinnud ja ritsiklinnud. “Ka peoleo, kägu, öösorr, piiritaja jpt. Piiritaja toitis poegi seni, kuni need kasvasid mõnusalt ülekaalulisteks ning lasid nüüd lõunasse jalga. Pojad kasvavad rasvavarude arvelt ja nälja sunnil lahkuvad lõpuks juba lennuvõimelistena pesast ja siis kohe lõuna poole.” Kuldnokaparved on veninud hiigelsülemiteks ja ka sookured koonduvad juba parvedesse.

Kaali järv on kuiv

Mu enda rännuteed viisid Mihkli talumuuseumi kutsel eelmise nädala lõpul Saaremaale. Kui Lõuna-Eestis on vett veel sadude tõttu küllaga, siis Kaali järv on kuivanud pea olematuks. Veevaene on muidu nii rõõmsalt vulisev Odalätsi allikas, mille kaldal seisva kuuse otsa on kujunenud uus Koroonakevade pühapaik, kuuseokstel ripuvad sinised kummikindad. Aga ega enne haigus taandu, kui need “ohvrilindid” sealt kaovad. Vaid õrn veesilm on ka Kõrgema Võlu allika põhjas Sõrves. Aga see-eest on luuderohud nüüd soojade talvedega võtnud nõuks puudelatvadesse ronida ja metsanaise Tiina Ojala sõnul nüüd ka õitsevad. Mihkli talumuuseumis saab aga tagasi minna lapsepõlve ja mässida end flokside lõhnalummusesse.

Saaremaa ilusaim allikas Pühatu on endiselt veerohke. Foto: Kristel Vilbaste

LASTELE Ilmamäng: Vangimäng

Kui vanemad rannas päevitavad, siis hakkab lastel igav. Siis tuleb üles otsida vanad rannamängud. Hiiumaal mängiti vanasti kividel hüppamist. Selleks otsiti koht, kus kivid on üksteisest hüppekaugusel ringis. Kiviringi keskel seisab kivivalvur. Mängijad jooksevad vastupäeva kivilt kivile. Valvur jälgib nende hüppamist, kui keegi maha astub, saab hoiatuse. Kolmanda hoiatuse järel viiakse mahaastuja kivivalvuri poolt suure kivi peale – vanglasse. Seal on ta seni, kuni saabub jooksmisel eksinud uus vang ja võib siis uuesti kivilt kivile jooksma minna.