Põud areneb hirmuäratava kiirusega

Agrometeoroloogilise põua puhul ei jätku põllukultuuridele piisavalt mullavett. Mullavee vähesus võib saada saagile saatuslikuks, kui see juhtub põllukultuurile tundlikus arengufaasis. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Sooja lumeta talve tõttu ei olnud tavapärasel kujul suurvett, mis muidu peaks lume sulamisest tekkima ja tagama põuasele kevadele piisava mulla veevaru. Õnneks aprill oli sajune ja mai jahe ega lasknud põual kaugele areneda. Tavatult soe juuni on loonud siiski viljaka pinnase hirmuäratavalt kiirele põua arengule. 

Minevikust meenuvad tugevad põuad 2016. a kevadest ja suve algusest, aga ka 2002. ja 2006. aastast. Ka 2018. a kevad ja suvi oli väga põuane ja palav.

Põud tekib sellest, et pikka aega ei ole sademeid, mis on põhiliseks vee varustajaks maismaal. Kuna kevad oli sajune ja juuniski on mõnel päeval hoovihmu olnud, siis põhjaveetase on veel suhteliselt kõrge – seega on praegu tegemist meteoroloogilise põuaga, mis tähendab, et sademeid on teatud perioodi vältel pikaajalise keskmisega võrreldes tunduvalt vähem. Seega tekkis teatud mõttes põud kohe pärast viimaseid suuri vihmasadusid (nädala eest).

On huvitav, et põual ühtne definitsioon puudub, sest see sõltub koha geograafilistest jt iseärasustest.

Kui põud saab rahulikult areneda, st pika aja vältel ei tule olulisi sademeid, siis saabub järgmine faas – agrometeoroloogiline põud, mille puhul põllukultuuridele ei jätku piisavalt mullavett. Mullavee vähesus võib saada saagile saatuslikuks, kui see juhtub põllukultuurile tundlikus arengufaasis. Samaaegselt jätkub meteoroloogiline põud, kuni saabuvad märkimisväärsed sademed. Sellises põuafaasis ei pruugi isegi tugevatest hoovihmadest kasu olla, sest pinnas ei suuda vett vastu võtta, vaid sajuvesi pigem voolab ja aurab ära.

Kuigi põud on alles algusfaasis, oli tuleohuindeks juba 24. juunil Eesti lõunaservas (Valgamaal) üle 3000 ühiku, mis tähendab suurt (IV klassi) tuleohtu. Võrdluseks: 2016. a mai lõpuks tõusis tuleoht kohati üle 8000 ühiku. Veelgi suurem oli tuleoht 2010. a Virumaal – augusti algul üle 10000 ühiku, lisaks veel 2002. a septembris Valga piirkonnas rekordiline 20581 ühikut, samuti väärib märkimist ka 1992. a juulis Tartus 19608 ühikut.

Veel räägitakse hüdroloogilisest põuast. Selle aluseks on jõgede vooluhulga vähenemine ja järvede-veereservuaaride veetaseme langemine teatud tasemeni. See tekib tavaliselt pikaajalise sademevähesuse tingimustes.

Põua viimane faas (inimühiskonna kontekstis) on sotsiaalökonoomiline põud – kui loodusliku vee vähesus hakkab inimesi mõjutama, eriti puudutab see majanduslikke aspekte.

Põuane ja kuum antitsüklon on Eesti kohal. See põhjustas vaat et rekordiliselt ilusat jaaniaega, kuid mitte kõige palavamat aegade vältel. 1999. a oli jaanide ilm sarnaselt kirgas ja kuum. See nädal on suure kuuma kütkes, kui iga päev on 25…32 °C ja öösiti 14…20 °C, päike paistab ja pilvi peaaegu pole – täiuslik põua arenguks. Uus nädal toob tõenäoliselt leevendust, sest ilm muutub jahedamaks ja suureneb sajuvõimalus. Paraku vihma igale poole ei jagu. Soojapiir jääb ilmselt siiski 20 kraadist kõrgemaks ehk on suvine.

Muide, mullu oli kõige soojem suvekuu juuni. Juba teist aastat järjest on juuni tavatult soe – loodame siis, et see ülejäänud suve ei riku (juuli on arvutatud keskmisest märksa soojemaks). Seega elame-näeme!