Miks naabril on ilusam muru?

Rusikareegel on, et muru võiks niita korra nädalas, aga põuaperioodil võiks niita harvem, sest intensiivne päike saab madalast murust kiiremini jagu. Foto: Mailiis Ollino

Ideaalne muruvaip on koduaia uhkus, selle saavutamiseks vajalikest sammudest räägib K-rauta Tondi kaupluse juhataja Eveli Uibomets.

Esimene samm ideaalse muruni jõudmiseks on sobiva muruseemne valik. Kuna muru on investeering, mis tehakse aastateks, pole mõtet valida kõige odavamate seemnesegude seast. Muruseeme, mis sobib Inglismaale või Hispaaniasse, ei pruugi sobida Eestisse. Kuna meie kliima on heitlik, peab muru olema eelkõige temperatuuri kõikumise osas vastupidav. Paljudes piirkondades aretakse muru kuivusega toime tulema, aga Eestis üldiselt sademete puuduse üle kurta ei saa. Muru peab sobima ka mulla ja kasvukohaga, näiteks varjulisse aeda võiks valida selleks spetsiaalselt aretatud muru. Kui soov on saavutada golfiväljaku sarnast tulemust, siis võikski soetada golfimuru, sest tavalisest koduaiamurust enamasti spordimuru kasvatada ei õnnestu. Kui soov on võimalikult harva niita, tasub aga otsida poest üles aeglase kasvuga muru seeme.

Kui sageli muru niita?

Palju vaieldakse selle üle, kas robot on parem kui niiduk või traktor. Tegelikult on vahe eelkõige mugavuses. Muru seisukohast pole oluline, kas seda pügatakse roboti, traktori või niidukiga, peaasi, et masin on korrektselt hooldatud ja muru niidetakse regulaarselt. Vähe teatakse, et muru ergas roheline värv sõltub otseselt sellest, kui teravate lõikevahenditega ja kui sageli muru kärbitakse.

Enamasti alustatakse muru niitmist kevadel liiga vara. Muru vajab kevadel rahulikku olemist, aprillis ei tasu niidumasinat välja tuua. Muru regulaarset niitmist alustatakse alles mai teises pooles ja esimese muru võiks lasta päris kõrgeks kasvada, nii on talveunest tärkav taim saanud piisavalt jõudu koguda. Niita võiks algul harvem ja tihendada sagedust suve jooksul. Rusikareegel on, et muru võiks niita korra nädalas, aga seda võib teha ka sagedamini. Samas põuaperioodil võiks niita harvem, sest intensiivne päike saab madalast murust kiiremini jagu.

Murutraktor või -niiduk?

Ideaalse muruvaiba võib saavutada nii murutraktori, -niiduki kui -robotiga, tähtis on olla järjekindel. Muruabilise valik sõltub niidetava maa-ala suurusest, olemusest, koduomaniku ootustest mugavusele ja rahakoti paksusest. Lisaks peamisele niiduvahendile on enamasti tarvis ka murutrimmerit, millega saab puhtaks peenarde servad, puude ja põõsaste ümbruse ning aia ääred.

Murutraktorit on vaja suures aias või maakodus, kus niitmist vajavat murupinda on palju. Väikeses linnaaias ei mahu traktoriga manööverdama, lisaks on oht naabrid suure müraga närvi ajada. Alla 2000 ruutmeetri puhul on traktor täiesti ebamõistlik, pigem võiks traktori soetada siis, kui niita on vähemalt 2500 ruutmeetri jagu muru. Kui rahaliselt võimalik, võiks valida automaatkastiga traktori, mis võimaldab manööverdamist ja on oluliselt mugavam, aga samas leidub neidki, kes eelistavad teadlikult manuaalkasti.

Väiksemasse aeda või sellisesse aeda, kus on palju puid, põõsaid ja lillepeenraid, sobib paremini käsiniiduk või robot. Käsiniidukil on üldjuhul paremad manööverdamise omadused kui traktoril ning ka aia ja peenra ääred saab korralikumalt puhtaks. Paljud inimesed pelgavad muruniitja käimatõmbamist, aga juba ammu on saadaval elektristarteriga varustatud niidukid, mis ei vaja käimatõmbamiseks jõudu.

Niidumasina võiks valida kas muru kogujaga või multseriga, esimene kogub muru kokku, teine tükeldab, peaasi, et muru ei loobita mööda aeda ebaühtlaselt laiali. Multseriga niidukit ei soovitata harva kasutuse korral, sest multser ei pruugi väga kõrge muru tükeldamisega hakkama saada. Osadel masinatel on ka mitu funktsiooni, millega saab nii koguda kui multsida.

Kas robot pakub traktorile konkurentsi?

Kui veel viis aastat tagasi sobis mururobot vaid pisikesse ja väheste takistustega aeda, siis praegu pakub robot konkurentsi ka bensiinimootoriga muruniidukile ja traktorile. Tasub siiski arvestada, et soodsama hinnaklassi robotid sobivad jätkuvalt väiksesse ja lihtsasse aeda ning kui ootused on suuremad, tuleb arvestada päris suure esmase väljaminekuga. Kuigi eesmärk on kõigi masinate puhul sarnane, on robot olemuselt täiesti teine tööloom kui klassikaline niiduk ja traktor. Robot pakub mugavust, on vaikne ja keskkonda säästev, mistõttu eelistatakse seda väikeste kruntidega asulates, kus keegi ei taha pidevat müra- ja tossufooni.

Kuna robot pole odav ja see soetatakse aastateks, tuleb valik teha hoolikalt. Robotilt ei tohi eeldada seda, mida pole välja lubatud, näiteks kui masin on mõeldud 1000 või 2000 ruutmeetrise murulapi niitmiseks, ei saa see hakkama 3000 ruutmeetriga, isegi kui ollakse valmis tegema järeleandmisi kvaliteedis. Lisaks peab arvestama aia olemusega. Kui aias on sile ruudukujuline 1000-ruutmeetrine muruplats, tuleb 1000 ruutmeetriga hakkamasaamiseks mõeldud robot sellega perfektselt toime, aga kui samal pinnal on künkad, mööduda tuleb erinevatest takistustest ja manööverdada lillede vahel, ei pruugi sama jõudlusega masin enam toime tulla. Mururobotit ostes tuleb veenduda, et see tuleb toime maasiku vormide ja aia sopilisusega.

Muru hooldus ei tähenda üksnes niitmist

Kõik niidukid ja trimmerid vajavad regulaarset hooldust. Iga kasutamise järel tuleb tööriist rohust puhastada ja kontrollida, et kütust ja õli on piisavalt. Kevadeti tuleb üle vaadata ka filtrid ja terad, just viimaste teravus on rohelise muruvaiba saavutamisel eriti oluline. Elektrilised ja akuseadmed vajavad küll vähem toimetamist, aga päris hooldusvaba pole ka näiliselt iseseisev robot.

Eestis ei vaja muru suuremal osal aastast kastmist, aga suvisel põuaperioodil võiks seda siiski teha. Kasta tuleks pigem harva ja korralikult, sest sage ja ebapiisav kastmine meelitab muru juured pindmisesse kihti ja see pole murule kasulik. Muru võiks kasta õhtuti või öösiti, mil päike ja palavus vett ei aurusta.

Tähelepanu tuleb pöörata ka umbrohu ja sambla tõrjele ning muru väetamisele. Tänapäeval kasutatakse muru peamisest vaenlasest – võilillest - lahtisaamiseks mehaanilisi meetodeid, mitte mürki. Võilillerauaga saab taime juurtega kätte, töö on küll ajamahukas, aga tasub end lõpuks ära. Sammalduva muru puhul tuleks neutraliseerida mulla happelisust, seda on kõige lihtsam teha lubjaga. Kui muru ei tundu piisavalt tugev ja elujõuline, võiks sellele teha täiendkülvi. Umbrohu tõrje kõrval vajab muru ka väetamist, ainult nii püsib see rohelise ja elujõulisena. Eelistada võiks pika toimega väetiseid, toitmisega üle pingutada ei tasu. Perfektselt sileda pinna saavutamiseks võib kevadeti muru ka rullida, et tekkinud muhke ja lohke tasandada.

Suures plaanis kehtib muru puhul reegel, et vigade parandamine on palju keerulisem kui algusest peale õigesti hooldamine, aga see ei tähenda, et vigu üldse parandada ei saaks. Näiteks muru kahjustunud piirkondades saab kasutada muru renoveerimissegu, mis aitab „auke“ täita ja ühtlast muruvaipa taastada.