Vikerkaart võib näha ka kuuvalgel

Kuuvikerkaar Abisko rahvuspargis Rootsis 2018. aastal. Foto: LightsOverLapland.com / SWNS.com/LightsOverLapland.com / SWNS.com

Loodus pakub igal sammul optilisi nähtusi, millele sageli ei osata üldse tähelepanu pöörata, kuid mõned on väga värvilised ja pilkupüüdvad. Need tulenevad valguse vastastikmõjust takistustega (keskkonnaga).

Tuntuimad optikanähtused on varjud, vikerkaared ja halod, kuid samamoodi päikesetõus ja -loojang, sest Maa kui tahke keha on takistuseks valguse levikule ja definitsiooni järgi on see samuti optikanähtus.

Tutvustan mõningaid pilvedega seotud optilisi nähtusi. Halodest on palju juttu olnud, aga need on vahest kõige huvitavam ja mitmekesisem optikanähtuste klass, millest ühes järgnevas ilmajutus eraldi räägin.

Vikerkaarenähtused on teine pilvedega seotud optiliste nähtuste klass. Pärast hoovihma päikese vastassuunda ilmuv värviline kaar on üldtuntud. Küllap on see üks ilusamaid optilisi nähtusi, mida seostatakse peamiselt suvega. Vähem teatakse seda, et peale hariliku vikerkaare on veel kaks vormi: udukaar ja pilvekaar. Niisama vähe tuntud on öösel kuuvalguses ilmuv vikerkaar. Tuleb ette ka eksi­arvamusi, näiteks peetakse mõnikord värvilisi halosid vikerkaarteks.

Harilik vikerkaar ilmub taeva foonile suurema või väiksema värvilise kaarena. Selle teke eeldab aga mitme asjaolu kokkulangemist. Lisaks on seotud ilmaendeid, mida tutvustasin eelmises ilmajutus.

Peale hariliku vikerkaare on niisiis udukaar ja pilvekaar. Nende tekkeks on vaja väga väikesi, alla 0,1millimeetrise ­diameetriga veepiisku ehk udu või pilvi. Piiskade väiksuse tõttu on tähtis valguse lainelisus. Kiired hajuvad ja difrageeruvad (difraktsioon on lainete paindumine tõkete taha) kõigis suundades, kuid kõige enam kontsentriliste rõngastena.

Udukaar on võrdlemisi tavaline nähtus. Selleks peab olema läbipaistva taevaga udu, et päikese otsekiirgus paistaks vaatlejani (vikerkaarte tekkeks on vaja otsekiirgust). Sel juhul võib näha laia valget kaart, sageli lisakaartega.

Udukaarest hoopis harvem saame näha pilvekaart. Seda tekitavad samuti väikesed piisad. Ühtlasi on tegu laia valkja kaarega, millel tihti on näha lisakaari. Pilvekaared on äärmiselt haruldased. Mulle teadaolevalt on Eestis õnnestunud seda pildistada kunstnik Hermes Sarapuul, kes on kirjutanud nõnda: „Pilvevikerkaar, samasugune valge nagu uduvikerkaargi. 27. jaanuar 2011, Tallinn. On huvitav, miks nähtus on nii haruldane, kuigi piisapilvi on peaaegu alati taevas. Sama nimega, ent teisi nähtusi leiab internetist palju, õige pilvevikerkaare fotot olen seni leidnud veel vaid ühe!”

Eelmises ilmajutus märkisin, et ­11. mai õhtuks lumi sulas. Ometigi oli järgmisel päeval mõnel pool kagunurgas paks lumi maas. Kogu nädal pakkus nii lund, rahet kui ka äikest, ilm püsis väga külm.

Praeguseks on ilm mõnevõrra paranenud: sajab vähem, lund karta pole ja on soojem. Suure tõenäosusega läheb soojemaks ja seetõttu on ilm kevadine. Kas küsimus on 15 või 20 kraadi ületamisest, polnud teisipäevase seisuga veel selge, seega elame, näeme.