Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/08/02/6951347t1h9c4e.jpg)
/nginx/o/2020/01/15/12874725t1hd558.jpg)
Erakordselt sooja talve iseloomustavad tsüklonid, nagu ka seekord. See nähtus on kodumaise ilmastiku tunnusjoon. Suvel toovad läänetsüklonid jahedust ja vihma, talvel aga sooja tormist ilmastikku. Mõnedel teistel trajektooridel liikuvate tsüklonite kohta need tagajärjed ei kehti, kuid ruumipuudusel tuleb siinses ilmajutus piirduda läänetsüklonitega.
Mis on tsüklon ja miks need vahel ründavad järjestikku Läänemere idakallast?
Tsüklon on kolmemõõtmeline õhukeeris, milles õhk liigub põhjapoolkeral Coriolisi jõu mõjul vastupäeva ja lõunapoolkeral päripäeva. Õhurõhk on sellise keerise keskel tüüpiliselt kõige madalam, äärealadel kõrgem.
Tsükloneid on mitut tüüpi: näiteks troopikas tekivad soojade ookeanivete kohal troopikatsüklonid, mida iseloomustab frontide puudumine, energia ammutamine veeauru kondenseerumisest ja konvektsioonist, samuti kompaktsus ja tundlikkus maismaa mõjutuste suhtes.
Üha uued tsüklonid toovad soojust ja niiskust läänekaartest. Lund võib näha vaid minimaalselt ja lühikeseks ajaks.
Seevastu keskmistel laiustel, sh Eestis, teevad ilma parasvöötmetsüklonid, mis tekivad ja saavad energia barokliinsetest protsessidest (õhumasside vastasseisust). Seega on neis fronte ja eri omadustega õhumasse, samuti pole nende teke piiratud üksnes ookeanialadega. Veel on olemas lähistroopilised tsüklonid (eelmise kahe tüübi vahepealne) ja polaartsüklonid: troopikatsüklonite polaaralade analoog, Läänemerel teada üks juhtum 4. veebruaril 2012 jt.
Niisiis, parasvöötmetsüklonid tekivad eeskätt keskmistel laiustel, kus on suurim õhumasside vastasseis (kontrast). Rohkem ja intensiivsemad on need tsüklonid sügisel ja talvel, sest polaaralad jahtuvad, aga väikestel laiustel püsib soojus – nii on ka kontrast suurem.
Tsüklonid käivad käsikäes antitsüklonitega, sest mõlema teke on seotud jugavooludega: esimene voolude lahknemisega (tropopausi lähedal), mistõttu õhk hakkab kerkima, teine aga voolude koondumisega, sundides õhu laskuma.
Sageli tekivad tsüklonid seeriatena, st tekivad 5–7 kaupa järjestikku polaarfrondi (maksimaalse barokliinsusega ehk õhumasside vastasseisuga vööndis) ja liiguvad igaüks eelnenust veidi lõunapoolsemat trajektoori mööda. Väljakujunenud seeria korral on korraga näha igas arengustaadiumis tsükloneid, näiteks läänepoolseim on alles tekkiv, aga kõige idapoolsem on juba hääbunud.
Nii on ka praegu, et tsükloni seeriana järjestikku tekkivad tormid saabuvad lühikese ajavahemiku tagant ja põhjustavad tormist heitlikku ilmastikku. Samal ajal toovad need ookeanilt sooja ja niiske õhumassi kaasa. Seeriate vaheajale võib sattuda mõni kõrgrõhkkond või -hari või põhjakaartest külma õhumassi sissetung, tuues korraks kargema ilma.
Nii parasvöötmetsüklonid kui ka antitsüklonid on Eesti ilmastiku tunnusjoon. Nende ühiste jõupingutuste tulemusena tekibki kordumatult vaheldusküllane Eesti ilm ja ilmastik.
Ebatavaline soojus jätkub. Üha uued tsüklonid toovad soojust ja niiskust läänekaartest. Lund võib näha vaid minimaalselt ja lühikeseks ajaks. 20. jaanuari paiku võib ilm ajutiselt jaheneda, kuid see on seotud kõrgrõhkkonnaga ja lund pole või tuleb natuke.