Vaade: kas inimkonda võib tabada häving Gaia kättemaksu näol?

2007. aastal ilmus ingliskeelse tõlkena geofüsioloog James Lovelocki raamat „Gaia kättmaks” alapealkirjaga „Miks Maa meie tegevusele vastu astub ja kuidas suudaksime siiski inimkonda päästa?”

Autor on oma teoses meie koduplaneeti Maad nimetanud ja isegi sümboolselt samastanud antiikkreeka maajumalanna Gaiaga.

Kirjutatu järgi Maad (Gaiat) kunagi asustanud metsarahva säästev elulaad on tänapäevaks asendunud lääneliku pillava elulaadiga. Ta on kui mässuline teismeline, kes on küll intelligentne ja äärmiselt võimekas, kuid kelle liigne ahnus ja isekus võivad ära rikkuda tema enda eluvõimaluse.

James Lovelock on rohkem kui kahesaja teadusliku artikli autor ning Gaia hüpoteesi (nüüdseks tuntud Gaia teooriana) looja. 

Sealjuures planeet Maa-Gaia pole sugugi süüdi, et tema valitsejaks sai selline reaalsusi eitav ja nii oma elukeskonda kui ka liigikaaslasi hävitav inimene Homo sapiens, kes peab küll ennast planeet Maa peremeheks, kuid seda valitseda ei oska.

Nälg vs priiskav küllus

On teada, et tööstusliku revolutsiooni algusest saati on praeguseks inimkond kasvanud kaheksa, töötustoodang aga enam kui sada korda. Sealjuures vaid viiendikule Maa elanikkonnast saab osaks kasutada neid põhilisi, sellega kaasnenud hüvesid.

Pole saladus, et paljudes Aafrika ja Aasia maades on juba praegu inimesed pidevalt alatoitlustatud ja ilma puhta veeta, samal ajal kui nn arenenud maades läheb suur osa toodetud söögikraamist läheb prügimäele. Sama on ka puhta vee tarbimisega.

On küll loodud kõlava nimega ja üllaste põhimõtetega rahvusvahelisi organisatsioone, kuid hoolimata nende suuresõnalistest püüdlustest pole läinud korda vältida ohvriterohkeid sõdasid, terroriakte, genotsiidi. Samuti sõlmida maassihävitusrelvade ülemaailmset keelustamist. Hoolimata juba sõlmitud lepetest ja keeldudest pole vähenenud ka elukeskkonna saastumine.

Pole saladus, et paljudes Aafrika ja Aasia maades on juba praegu inimesed pidevalt alatoitlustatud ja ilma puhta veeta, samal ajal kui nn arenenud maades läheb suur osa toodetud söögikraamist läheb prügimäele

Paratamatut aga tekib küsimus: kui me seda ei saavuta, kas siis tababki meid nn Gaia needus tsivilisatsiooni globaalse hävingu näol, kättemaksuna Maale tehtud röövelliku omakasupüüdliku ülekohtu tõttu?

Paljudes Aafrika maades on juba praegu inimesed pidevalt alatoitlustatud ja ilma puhta veeta, samal ajal kui nn arenenud maades läheb suur osa toodetud söögikraamist prügimäele. Foto: JOSE CENDON/AFP

Kõik mis elab, peab vabanema energiast

Järgnevalt tahaksin väga lühidalt tutvustada kunagise Nõukogude Eesti TA presidendi, füüsik-teoreetik Karl Rebase (K.R.) poolt raamatus „Energia, entroopia, elukeskkond” esitatud mõningaid seisukohti inimtsivilisatsiooni säilimise küsimustes, milles ta tugineb kahele termodünaamika energia jäävuse ja entroopia seadustele.

Neist viimase, entroopia kasvu seaduse järgi on igasugune muutumine ja liikumine maailmas alati seotud entroopia kasvuga ning ühtlasi energia ja aine kvaliteedi langusega. See tähendab et kõikide protsesside käigus muutuvad energia ja aine kvaliteet madalamaks.

Kogu meie elukeskkond on arenenud nii, nagu maale jõudva Päikese kiirguse intensiivsus seda senini lubanud on, ning nagu seda on lubanud ka kasutatud madalama kvaliteediga energia s.o soojuse hajumine maailmasruumi, sellesse kosmose põhjatusse „prügikasti”.

Sealjuures K.R. väidab, et entroopia seadus kehtib täiel määral ka eluslooduse ja kõigi selles toimuvate protsesside kohta. Pole olemas organisme, kellel on küll vajadus toituda, et kasvada ning järglasi anda, kuid poleks samal ajal vajadust kasutatud aineid ja energia ülejääki organismist välja viia. See tähendab, et kõik mis elab ja eksisteerib, peab kõrgema kvaliteediga ainet ja energiat sisse võtma ning kasutatud ainest ja energiast jälle vabanema.

Nüüd on saanud keskonnakaitses lausa põhisuunaks saavutada nn jäätmetevaba tootmine. Esiteks on see ettevõtmine vastuolus eelpool toodud termodünaamika teise seadusega nagu on sama mõttetu rääkida ka roojamisvabast seedimisest.

On teada, et üldise arengu käigus üksnes ülimalt väike osa aegade jooksul tekkinud süsteemidest (bioloogilistest liikidest) on evolutsiooni ja olelusvõitluse käigus ellu jäänud.

Samal ajal oli darvinistidel kindlasti õigus, kui nad ütlesid, et looduslik valik eelistab just neid liike, kes annavad kõige enam järglasi. Tundub, et see kehtib ka eri rahvuste arengu kohta.

Nüüd on saanud keskonnakaitses lausa põhisuunaks saavutada nn jäätmetevaba tootmine. Esiteks on see ettevõtmine vastuolus eelpool toodud termodünaamika teise seadusega nagu on sama mõttetu rääkida ka roojamisvabast seedimisest.

Siit tuleneb, et ka edaspidises olelusvõitluses jäävad peale just need süsteemid, mis entroopiat rohkem kasvatavad, aga samal ajal rohkem ka loodust rikuvad. Majanduslikus konkurentsis on nad samuti eelistatumad, kuna nende tootmine on vähem kulukas.

K.R. toob näite sõjatööstusest, mis annab kogu maailmas tohutu koormuse looduskeskkonnale ja riikide majandusele: „Relvastuse võidujooksul, sõjamasinate väljatöötamisisel võidab see, kes teeb seda kiiremini, vahendeid valimata. Väeteenistuses on parimas eas mehed, sõjaliste uuringutega tegelevad hästi makstud tippteadlased, tehnoloogid. Loodus ja elukeskkond samuti ka oma rahva heaolu jäävad teise- kolmandasse järjekorda. Tulem ise on inimvaenulik ja rakendamisel hävitav või isegi ülihävitav nii keskkonnale kui ka inimtsivilisatsioonile (tuumasõda)”.

Senini aga mõistusevastast relvastuse võidujooksu pole võimalik olnud peatada.

Maa soojuslik ülekuumenemine?

Kui lähtuda nii energia jäävuse kui ka entroopia seadustest, siis nii päikeselt tulev ja ka kogu maakeral tarbitud energia läheb paratamatult lõppkokkuvõttes soojuseks ning selle kuhjumine võiks paratamatult viia ka Maa globaalse ülekuumenemiseni ja inimtsivilisatsiooni paratamatule hävingule, kuna ka soojuse hajumisel maaimaruumi võivad olla omad piirid kasvõi kasvuhooneefekti näol.

Sellele võiks ka vastu väita Sirje Keevallika artikli järgi (lk. 136 kogumikus „Universum valguses ja vihmas”) valitseb vähemalt praegu Maa kiirgusbilansis siiski tasakaal: päikeselt saabuv kiirgusenergia hulk võrdub Maalt lahkuva soojusenergiaga. Siit oleks loogiline järeldada, et ka siin valitseb teatud tasakaal ning tagasiside: kui kerkib globaalselt Maa temperatuur siis suureneb ka Maalt välja kiirguva soojusenergia hulk. Kuid kas selline seis võiks kehtida ka tulevikus?

Samal ajal moodustab inimese poolt toodetud ja tarbitud energia hulk siiski suhteliselt väikese osa Maale langevast päikeseenergiast. Seega vähemalt lähitulevikus vaevalt ähvardab meid hukatus Maa soojusliku ülekuumenemise läbi.

Samal ajal moodustab inimese poolt toodetud ja tarbitud energia hulk siiski suhteliselt väikese osa Maale langevast päikeseenergiast. Seega vähemalt lähitulevikus vaevalt ähvardab meid hukatus Maa soojusliku ülekuumenemise

Keskkonnaprognooside edasistel tegemisel oleks kasulik heita pilk minevikku, lähtudes Maakeral möödunud aegadel toimunust.

Kõigepelt praegust kliima soojenemist tuleks siiski pidada jätkuvaks taastumiseks väikesest jääajast, mitte mingiks ähvardavaks kliima globaalseks soojenemiseks. Ning tuleks tõdeda, nagu seda geoloogide väidavad, et viibime praegu ühes järjekordses perioodiliselt korduvas jäävaheajas, mille optimumi oleme juba ületanud. Järelikult liigume edasi paratamatult lähenevale järjekordsele jääajale.

Koolinoored mures planeedi kliima pärast. Foto: Urmas Luik/Parnu Postimees

Inimkond tuleb toime ka uute drastiliste muutustega?

Samuti on teada, et viimase kahe aastamiljoni jooksul on meie praegune Põhja-Euroopa manner olnud tegelikult neli viiendiku ajast jääaja oludes. Ning just neil väga keerulisel ja karmidel aegadel sai võimalikuks Homo sapiensi teke, areng ning inimtsivilisatsiooni kujunemine selliseks nagu ta on praegu.

Lisaks teame, et looduslike tingimuste halvenemise või kliima muutumiste tõttu on hävinenud terved kultuurid, rahvad, inimasustused, kuid inimpopulatsioon kui selline on siiski säilinud.

Kas siis Homo sapiens liigina poleks võimeline toime tulema ja üle elama ka järgmisi drastilisi elukeskkonna muutusi samuti isegi ülejärgmisi jää ja jäävaheaegu?

Nagu näitavad uuringud, peaks päikesel energiavarusid vesiniku ja heeliumi näol jätkuma veel vähemalt viieks miljardiks aastaks. Ka toidu tootmiseks vajalikku vett, hapnikku ja süsihappegaasi peaks mõistlikul tarbimisel jätkuma Maal veel järgnevateks aastatuhandeteks. Seega kliimatingimused ja nende muutused poleks ainumääravad kogu inimkonna säilimisel.

Seega teoreetiliselt oleks kasvõi osal praegusest inimpopulatsioonist ning Homo sapiensil seda kandva liigina võimalik ka kõige drastilisemad kliimamuutused üle elada.

Kui aga lähtuda termodünaamika teisest nn entroopia seadusest siis, kas tänapäeva tsivilisatsioonil on siiski perspektiivi ja üldse võimalus kaua eksisteerida ja edasi areneda?

K.R vastab küllaltki pessimistlikult: „Inimtsivilisatsioon ei kesta tuhandeid aastaid. Kindlasti mitte. Entroopia seadus ei lase. Ebastabiilsus ühiskonnas suureneb paratamatult. See viib tsivilisatsiooni varem või hiljem kriisi, hääbumise või katastroofini”.

Muidugi võiks ka sellele vastu vaielda: inimkond on senini kestnud ju juba tuhandeid aastaid, samuti nagu entroopia seadus.

Seega ei kliima muutused ega ka entroopia seadus pole süüdi ega määravateks inimkonna säilimisel, vaid selleks võivad olla määravad just inimeste endi poolt Maal tekitatud protsessid. Nüüdseks oleme jõudnud tasemele, kus inimene on enda kätte võtnud looduskeskkonna mõjutamises juba sellised ülivahendid, mille tulemusel protsesside kulg võib olla viidud juba kaugele välja looduslike kohanemismehhanismide mõju alt, mis aga võib paratamatult saada hukutavaks juba ka inimkonnale enesele.

Aitaks vaid elukorralduse kardinaalne muutmine

Tuleb paratamatult tõdeda, et jätkates kõikidel aladel oma senisel enesehävituslikul kursil, võiks tulevikus kogu inimtsivilisatsiooni paratamatult tabada häving. Seda kas kogu looduskeskkonna muutumisega elamiskõlbmatuks, samuti olemasolevate loodusresursside (toitained, vesi, õhu puhtus) hulgaga mittearvestava elanikkonna piiramatu kasvu näol. Või ka globaalselt hävitava termotuuma sõja puhkemise läbi. Senised katsed neid ohte vältida pole teatavasti senini korda läinud.

K. R väidab sellele vastu: „Kui toimuks tõepoolest kardinaalne progress väärtushinnangutes, süvamuutused inimeste mõtteviisis, siis võiks tsivilisatsioonil olla isegi oluliselt pikem iga ettekuulutatusest. See vajaks aga ka kardinaalset muutust suhtumises kogu elusa ja eluta loodusse, elukeskkonda. Tegelikult tähendab see kogu meie väärtuste skaala, elukorralduse asendamist kardinaalselt uuega, millel eesmärgiks poleks mitte senine kõigile maksimaalsete hüvede kindlustamine, vaid kogu inimkonna edasin ellujäämine.”

Neid ellujäämise ja hävingu küsimusi on küllaltki põhjalikult käsitlenud oma artiklis „Umbisikuline käskiv kõneviis” kirjanik Mihkel Mutt.