Ronkade rünnakute põhjuseks võivad olla seakatku järelmõjud
30. oktoober 2019, 08:31
/nginx/o/2019/08/22/12488650t1hd45c.jpg)
Keemik ja koduloohuviline Arvi Liiva arutleb oma arvamusloos, et ronkade rünnakute põhjuseks võib olla seakatku tõttu surnud sigade pärast vahepeal rikkalikuks muutunud toidulaud, mis nüüd on kokku kuivanud, mistõttu kipuvad linnud nüüd loomapidajate karjamaadele.
Rahvaluules ja muistendites on ronka, teise nimega kaarnat, seostatud aga hoopis ka lootusega - kaarna müütilise valge sule või kaarnakivi omanikule saavat osaks mitmesugused võimed.
Tartumaal Kaspri talus lambaid kasvatava Ragne Kärner-Neevitsi pere on hädas ronkadega, kes tema lambakarja hävitavad. Tekitatud majanduslik kahju on mitu tuhat eurot, lisaks stress, mille aplad rongad lambakasvatajale tekitavad. Taluprenaise sõnul ei taha aga kohalik uus kesklonnaametnik rongalaskmiseks luba anda. Teatakse juhtumeid, kus rongad on isegi inimesi rünnanud (Maa Elu, 18. oktoober).
Kas on seda põhjustanud ronkade suurenenud arvukus või on selles süüdi nende söödanappus metsades? Ka varem on avaldatud teateid karilooomi ründavatest ronkadest. “Tallekestel löövad nad koljuluu naksti puruks. Kui vasikas suu lahti teeb, võtavad nad tal keelest, järgmine koht on juba pärasool,” nii kirjeldas Postimees 10. veebruaril 2018 ronkade kuritegusid.
Peretruu lind
Põhjalikult on selle linnu kohta kirjutanud linnuteadlane Olav Renno (6. märts 2016, Maa Elu). Kirjapandu järgi: „Süsimusta, pisut helkleva sulestikuga ronk kuulub värvuliste seltsi ja koguni laululiste alamseltsi. Loodusega vähe kursis olevad inimesed kasutavad sõna „rongaisa” küll päris valesti ja lausa ülekohtuselt selle tegelikult väga peretruu linnu kohta.
Liigi levila on rongal palju laiem kui teistel vareslastel – tundrast poolkõrbeni ning Gröönimaast Kamtšatkani, samuti Põhja-Ameerikas.”
Aegadel kui neid oli vähe, enne sõda, olid nad isegi kaitse all, sest nende arvukust hinnati Eestis kõigest sajakonnale haudepaarile. Seetõttu peeti neid õigustatult isegi salapärasteks lindudeks. Oma musta sulestiku tõttu peeti neid isegi õnnetuse kuulutajateks. 2018. aastal arvati üle Eesti pesitsevat 3000-4000 rongapaari ning talvise rände ajal võib nende arvukus ulatuda 15000- 25000 isendini.
Ronga pesa on ehitatud kõrgele, tavaliselt mõne suure männi latva või külgoksale, kuid seda võib leida ka elektrimastidel ja meremärkide otsas, haruharva ka mõne paekalda eendil. Pesa on mitmekihiline, paksu seina ja põhjaga kauss. Väliskiht on jämedamatest okstest, seesmine pehmest kohevast materjalist, mis hoiab mune krõbedamagi külma eest. Mune on 4-6, millest kooruvad pojad kuni kolmenädalalase haudunise järel ja on eri suuruses. Pojad on alul paljad ja pimedad, nii et ema peab neid pideval soojendama ja isalinnul tuleb üksi perele toitu hankida. Seitsme nädalaga, mai keskel saavad pojad küll lennuvõimeliseks, aga jäävad vanade toita jaanupäevani. Noored asuvad pesitsema kaheaastastena. Toiduahel on ronkadel lai, alates raibetest ja endapüütud väikeloomadest kuni suurte putukate ja vihmaussideni.
Ennustab kurja
Eesti rikkalikus rahvaluule varasalves on oma koht sellel linnul ja sellega seostuval kaarnakivi pärimusel. Seda on kirja pannud rahvaluuleteadlane M. J. Eisen. (Eesti Mütoloogia IV, 1026), mille järgi kannab ronk kolmesugust nime: ronk. kaaren ja ka korp. Kaarna nimi olevat linnule ühe muinasjutu järgi jäänud, et ta enne inimene olnud ja nime Kaaren kandnud. Õela iseloomu ja varguste pärast moondanud Vanataat ta ühes õdedega lindudeks. Üks nooremastest õdedest saanud harakaks, teine vareseks.
Õela iseloomu ja varguste pärast moondanud Vanataat ta ühes õdedega lindudeks. Üks nooremastest õdedest saanud harakaks, teine vareseks.
Musta värvi tõttu on ronka peetud vanapagana linnuks. Kurjade inimeste surma puhul nähtavat seda lindu sealt tihti välja lendamas. Öeldakse siis, et ronk paha inimese hinge kurjavaimu juurde viib.
Ronka peetakse ka õnnetuste ettekuulutajaks. Lendab kaaren kraaksudes üle õue. tähendab see kellegi tuttava surma, istub ta katusele, kuulutab see paha. Lendab kaaren üle karja, varitsevad hundid karja.
Hädaoht ähvardab ka igaüht, kes kaarnat tulistades teda kohe korraga ei tapa. Surevad siis ka kaarna pihtalaskja hobused. Kui keegi lõhub kaarna pesa, süütab kaaren lõhkuja maja põlema.
Muistendi järgi olnud rongal algul valged suled, sest temast olevat algselt pidanud saama luik, aga pärast muutis Vanataat need mustaks. Kui loomad Emajõge kaevasid, ei läinud ronk tööle, kartes, et ilusa valge kuue ära rikub. Vanataat võttis ronga kinni ja karistuseks kastis ta tõrvatünni, millest saigi ta mustad suled.
Pärast koorumist olevat ka kaarna poegadel algul valged udusuled. Suure neljapäeva hommikul enne päikese tõusu ristib kaaren oma pojad, muutes nende suled süsimustaks. Üks valge sulg olevat kaasnatel siiski tiiva all järel, mida varjab ta hoolega, et keegi ei näeks. Oma valget sulge hoiab ta, ega taha seda kellelegi anda. Kui teda tulistatakse ja isegi tabatakse, siis neelab ta selle alla või viskab hoopis ära. Teisendi järgi omandab kütt selle valge sule ainult siis, kui tulistatakse hõbekuuliga ja nii, et pauk kohe kaarna tapab. Kes aga selle ronga valge sule siiski kätte saab, omandab kogu maailma tarkused ja hea läbisaamise kõigi inimestega. Ta saab aru lindude keelest ja teiste inimeste mõtetest. Ise ta omandab võime soovi korral teistele nägematuks jääda. Kirjutatakse selle kaarna valge sulega. siis on ka kirjutisel imesuur võim.
Kes aga selle ronga valge sule siiski kätte saab, omandab kogu maailma tarkused ja hea läbisaamise kõigi inimestega. Ta saab aru lindude keelest ja teiste inimeste mõtetest.
Samasugused, mõneti isegi suuremad võimed on rahvapärimustes omistatud nn kaarnakivile, mida oma müstilise väe poolest ka tarkade kivina tuntakse. Väidetakse, et kaarnakivi omaniku ees on kõik uksed lahti. Ta hoiab omanikku kõikdest hädadest ja viletsustest eemale, toob talle õnne ja varanduse majasse. Tema valdaja saab kohtus alati õiguse. Kaarnakivi abil saab arstida kõiksugu haigusi: roosi, soonte paistetust, silmapõletikku hambavalu ja palju muid tõbesid.
Unistus kaarnakivist
Uskumus imepärase võlujõuga kaarnakivist ja valgest sulest tekkisid meie esivanemate teadvusse tõenäoselt pimedal orjaajal. Vähemalt oma unistustes uskusid nad siis, et on võimalik saada oma kätte selline imepärane võlujõud. Soov saada oma valdusse võlujõuga kivi või sulg. andis neile siis usu ja lootuse tõusta kõrgemale oma igapäevaelust, vabaneda vaesusest, raskest orjatööst, paraneda vaevavatest haigustest ja valudest ning saada õigust isegi tolleaja kohtust.
Soov saada oma valdusse võlujõuga kivi või sulg. andis neile siis usu ja lootuse tõusta kõrgemale oma igapäevaelust, vabaneda vaesusest, raskest orjatööst, paraneda vaevavatest haigustest ja valudest ning saada õigust isegi tolleaja kohtust.
Lastekirjanik Juhan Jaik (1899-1948) on 1931. aastal avaldanud kaks jutustust pealkirjade all „Kaarnakivi”. Neist esimene algab järgnevalt: „Kaarnakivi on kõige kallim kivi. Muid kalleid kive on ka olemas, aga kaarnakivi vastu need ei saa. See jutt mida nüüd teile jutustan on ehtsast kaarnakivist. See lugu sündis väga vanal ajal, siis kui meie maal olid suured sõjad ...”
/nginx/o/2019/10/30/12698578t1h4109.jpg)
Erinevalt rahvamuistendist pole Juhan Jaigi lastemuinasjutus kujutud kaarnad pahad linnud ega mingid õnnetust Teatrisarja EV100 etooojad ega kuulutajad. Kui raamatu väike peategelane on kurjade vaenlaste eest põgenedes metsa eksinud ega leia enam koduteed, siis just kaarnad annavad talle ära oma võlukivikese, mille abil poiss oma kodutee leiab.
Teatrisarja EV100 raames toodi möödunud aastal lavale Endla ja Kuressaare Linnateatri ühislavastus „Kaarnakivi perenaine”, mille tegevus toimub 1951. aastal, seega kaks aastat pärast märtsiküüditamist ning aasta enne Stalini surma.
Teose kirjutamisel on autor Andrus Kivirähk väidetavalt saanud inspiratsiooni lastekirjaniku Juhan Jaigi muinasjutust „Kaarnakivi”, mille müütilise ja müstikasse kalduva on ta toonud aega, mida 1948. aastal surnud Juhan Jaigil ei olnud võimalik ei ise näha ega kogeda.
Põimides kokku tolleaegse ajaloo traagika, nüüdisaja võllahuumori, muinasjutu müstikaga ongi valminud ja lavastatud tänapäevane näidend „Kaarnakivi perenaine”.
Seakatku mõju
Tulles tagasi artikli alguses käsitletud ronkade poolt loomapidajatele tehtud kahjustustest tuleb tunnistada, et suuresti ollakse selles ka ise süüdi. Varematel aegadel ei teatud sellistest ronkade rünnakutest noorloomadele. Ronkadel on olnud aastasadu oma koht looduses selle sanitaridena ja seda koduloomi seni kahjustamata.
Kui saabus mõned aastad tagasi seakatk, mis oma alguse ja leviku sai metsast, siis hukkunud ja koristamata metssea korjused tagasid ronkadele rikkaliku toidulaua ja arvukuse suurenemise.
Viimse aja metssigade arvukuse vähendamine ja seakorjuste hoolikam koristamine tegi aga nähtavasti lõpu ronkade pidulauale. Paratamatult tuli neil hakata otsima uusi toiduvõimalusi. Pole siis ka ime et see leiti loomapidajate karjamaadelt.