/nginx/o/2019/09/18/12569712t1h441a.jpg)
Isegi kõige looduslähedasem aed ei ole elujõuline, kui see saab igal aastal „uue alguse” poest ostetud seemnetest. Iseenesest ei ole selles ju midagi halba, kui poest või internetikataloogist seemneid osta, aga kaugelt riikidest meile saabunud seemned ei ole ju aretatud või kasvatatud Eesti ilmastikule mõeldes. Veel vähem on neist seemneist kasvanud taimed kohanenud üleüldise järjest ebastabiilsemaks muutuva kliimaga.
Veel paar-kolmkümmend aastat tagasi külvati kõik põhilised aiaviljad enda korjatud seemnest. Kes vähegi aiandusega tegeleb, mäletab, kuidas vanaemadel ja emadel olid eraldi karbid, kus lugematutest kotikestest võis leida herne-, oa-, tilli- ja porgandiseemet, lisaks igasuguseid lilleseemneid.
Seemneid korjati loomulikult, see oli endastmõistetav sügisene saak. Kevadel hakkas pihta suur sorteerimine ja valik, milliseid seemneid kasutada, milliseid mitte, seemneid vahetati ka naabrite ja sugulastega.
Tänapäeval kuulen tihti, kuidas aiahuvilised jagavad kogemusi erinevate leidude osas: võrreldakse põnevaid tomati- ja paprikasorte, jagatakse kasvatuskogemusi. Kui siis küsida „Kas sa seemet ka võtsid?”, on tihti vastuseks õlakehitus „Pole mõtet, poes ju küllalt seemneid!”. Taoline vastus hämmastab, sest paljude üheaastaste taimede seemnete kogumine on jõukohane ka algajale aednikule.
Kes siiski esmalt poest seemne ostab, pangu tähele, kas pakendil on kirjast F1. See tähendab hübriidi ehk esimest tütarpõlvkonda, mis saadakse kahe vanemtaime ristamisel. Taoliste seemnete saamiseks nähakse palju vaeva, sest vanemtaimed valitakse välja kindlate tunnuste alusel: suure saagi, ilusa väljanägemise ja tootmises ka näiteks transpordikindluse tõttu.
Esimesel aastal annavadki need hübriidid suure saagi, viljad valmivad ühtlaselt ja on ühesuguse kujuga – ideaalsed taimed tootmisaias! Kui nüüd neilt viljadelt ise seemet koguda, siis järgmises ehk teises põlvkonnas toimub lahknemine. See tähendab, et järgmisel aastal saate te kõike muud, aga mitte samasugust vilja nagu esimesel aastal.
Seega tuleb igal aastal poest jällegi uus seeme osta, sest F1 seemne saamiseks peavad aretajad vanemtaimi pidevalt uuesti ristama. Kuna see töö on vaeva- ja aeganõudev, siis ei aretata F1 sorte väga palju ja nii väheneb aasta-aastalt meie varasem liigirohkus aedviljade seas.
/nginx/o/2019/09/18/12569713t1h87da.jpg)
Sestap tulebki esmalt teadvustada, kui oluline on ikkagi (vanu) kohalikke sorte või perekonnas põlvest põlve edasiantavaid taimi hoida. Seda enam, et pikad soojad sügised soodustavad seemnete valmimist. Tundub, et selgi sügisel jõuavad avamaal valmida salati-, porgandi- ja porruseemned, rääkimata sinepi- või kressiseemnetest. Keda seemned huvitavad, neil soovitangi alustada seemnete kogumist lihtsamatest, nagu tomat, paprika, herned, oad, till. Viimane külvab end tihti isegi.
Kui olete suvel leidnud hea maitsega tomatisordi, võite proovida sellelt ise seemet koguda. Pigistage või kraapige noaga tomatilt seemned veeklaasi, lisage vett, nii et need oleksid kaetud, ja jätke 2–3 päevaks seisma. Siis kallake seemned sõelale, peske ja pange kuivama. Selleks sobib hästi majapidamispaber või kohvifilter.
Kuivi seemneid võib säilitada paberkottides, kirjaümbrikes, kaanega topsides või klaaspurkides. Ise eelistan paberkotte, kuhu kindlasti kirjutan peale sordinime ja kogumise aasta. Teinekord lisan märkuse selle kohta, kuidas vili valmis ja millised olid maitseomadused. Nii aasta-aastalt ise seemneid kogudes kohanevad taimed teie aia mullastiku, kliima ja isegi aedniku „käekirjaga”.
Mina alustasin seemnete kogumist kümmekond aastat tagasi pastinaagiga. Märkasin, et poest ostetud seeme idaneb väga halvasti. Öeldakse, et pastinaagi seeme peab kogu aeg olema uus, kuni kaks aastat vana. Siis proovisin ise seemet kasvatada. Leidsin, et seda on kõige lihtsam nii teha, et jätta sügisel 10–20 taime maa sisse. Kevadel tärkavad sealt varakult jõulised pealsed, taim areneb kiiresti ja juunikuus on pastinaakidel uhked suured õiesarikad. Kuna need õitsevad kaua, kaunistavad need aeda mitu kuud. Kui taimed on viljakal pinnasel, kasvavad need vaat et kahe meetri kõrguseks ning meelitavad aeda palju mesilasi ja teisi tolmeldajaid. Seemned valmivad varem kui porgandil, juba augusti lõpus ja neid on kerge koguda.
Kel juba kogemused tomati- või paprikaseemnetega, sel soovitan katsetada ka porgandiseemnega. Kevadel, kui maapind juba sulanud, võib teha lausa porgandite maitsmist: valida välja samast sordist umbes 25 porgandit, need ära pesta ja lauale ritta laduda. Seejärel võib igal otsast paarisentimeetrise jupikese lõigata. Neid jupikesi võib siis maitsta ja välja märkida, milline porgand oli kõige magusam, millisel rohkem mõrumat maitset. Samuti võib vaadata, milline porgand eriti sile ja sirge välja näeb.
Siis valige välja teie jaoks kõige paremad porgandid – ideaalis kuni 20 – ja istutage need uuesti mulda. Vahemaaks võib jätta 30 x 30 cm. Juulis moodustub pikk õievars, õied on suured sarikõisikud (porgand ongi sarikaline) ja vägagi dekoratiivsed aiakaunistajad. Tuleb ainult jälgida, et need ei murduks, vajadusel toestada. Porgandil tuleb arvestada, et looduses on levinud ka metsporgand (rohkem Läänemaal), millega aedporgand ristub.
/nginx/o/2019/09/18/12569714t1h6466.jpg)
Porgandiseeme valmib päris kaua aega, seemet on oodata septembri lõpu poole, kui sarikad on tõmbunud pruuniks. Siis võib need kääridega ettevaatlikult ära lõigata ja panna paberkotti järelvalmima. Kõige parema seemne annavad suured sarikad.
Võib ka nii juhtuda, et sügis on külm ja vihmane ning paljud seemneid ei saa valmis. Kes tahab kindla peale välja minna, võib endale teha eraldi seemnekasvuhoone. Märtsis võib sinna juba külvata redise, aprillis-mais saab saaki ning siis võib jätta seemneks umbes 25 taime. Redis hakkab õitsema juba mai lõpus ja aprilli alguses, aga seemned valmivad alles septembris. Ise olen redise seemet alati ainult kasvuhoones kasvatanud, sest tean, et redisel on palju kahjureid, taimed süüakse lihtsalt enne ära, kui seemned valmida jõuaksid.
Aprillis-mais võib kasvuhoonesse istutada ka rea valiku läbiteinud porgandeid, sibulaid ja talve üleelanud porrusid. Kasvuhoones saavad just laugud tohutu kasvuhoo, ma pole kunagi avamaal suutnud kasvatada nii uhkeid sibula- ja porruõisikuid kui kasvuhoones. Kasvuhoonel on ka see eelis, et saab eraldada erinevaid sorte: näiteks võib jätta ühe porgandisordi avamaale kasvama (sel juhul kasvuhoonest kaugemale, et vältida sortide segunemist) ja teise kasvuhoonesse panna.
Keda huvitavad eksootilisemad taimed, näiteks basiilik, siis kasvuhoone on ainus võimalus saada basiiliku seemneid. Olen mitu aastat kasvatanud meil suhteliselt vähe tuntud kaneelbasiilikut oma seemnest ja seda eranditult kasvuhoonest kogunud.
Kutsume kõiki üles teada andma vanadest seemnetest. Võib juhtuda, et peres on veel keegi, kes kasvatab aedvilju või vanu taluaia lilli põlvest põlve edasi pärandatud seemnetest. Eestis tegeleb vanade taimesortide kogumise ja säilitamisega mittetulundusühing Maadjas, samuti OÜ Vanaema Aed.
Oleme õnnelikud iga vana „seemneleiu” üle, mis meile tuuakse. Nii on suudetud mõned nn rahvaselektsiooni sordid võtta ka sordilehte säilitussortidena. Sellised on aedhernes ‘Vanaema hernes’, põlduba ‘Helbi’ ja paljudele tuttav kartulisort ‘Väike verev’.
/nginx/o/2024/04/10/15993541t1h288e.jpg)