„Edasiliikumise koht on see, kuidas lahendada olukord, et väikesed – meil on palju väikeseid tootjaid – jõuaksid suurte vahel üldse pildile, kaotamata oma isikupära,” lausus Frosch. „Tuleb leida võimalus, kuidas saada suurematesse poekettidesse sisse.”
Vana-Võromaa koosseisus on Võrumaa, osa Põlvamaast, Valgamaast, lõunaosa Tartumaast ja Setomaa. Toidulauda arvestades iseloomustavad piirkonda näiteks suitsusauna sink, sõir, karask, hapendatud kasemahl.
Ise korjavad, ise teevad
Esta Froschi sõnul on oma mekk võrokeste suitsusaunalihal – liha suitsutamine saunas on Vana-Võromaal elujõus komme, mis on suitsusaunakombestiku osana UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirjas.
Tasub teada, et võrokeste söökidel on võrukeelsed nimed: näiteks paksu kapsta, uatamp, jahheruug, kesväkarask, rüäjahuvatt.
Tasub meeles pidada sedagi, et võrokestele meeldib söögitegemiseks aega võtta ja mõnuga vaaritada. Külalised kutsutakse tuppa ja neil ei lasta tühja kõhuga ära minna. Külla ei minda tühjade kätega, vaid võetakse oma söögikraami kaasa.
Võrokeste kohta öeldakse veel, et nad on alalhoidlikud ja ettenägelikud, sestap säilitatakse saaki ületalve nii uusi kui vanu meetodeid järgides. Söögikraami kuivatatakse, hapendatakse, soolatakse, suitsutatakse, tehakse purki ja hoiustatakse keldris.
„Võib-olla mõnes piirkonnas on vähem või suisa ära kadunud, aga meie kandis on korilus au sees. Metsaseened, -marjad. Ise korjame, ise teeme,” lausus Frosch.
Miks kannab tänavu Eesti toidupiirkonna tiitlit just Vana-Võromaa, selle kohta ütles toiduvõrgustiku koordinaator: „Võib-olla sellepärast, et meil on väga tugev põhi all. Ja meil on päris korralikke üritusi välja pakkuda. Vana-Võromaa oleme meie ise piirkonnana valinud, et kataks rohkem lõunanurga ära.”