Kohalik kalur väärindab Võrtsjärve kala

Angerjas on tuntud selle poolest, et kõik isendid lähevad kudema Atlandi ookeani Sargasso merre.

FOTO: Elmo Riig

Võrtsjärve põhjakaldal Vaibla külas Viinakingu talus peavad Uuno ja Astrid Piir väikest kalatööstust, kus nad väärindavad enda püütud kala. Sortimendis on aukohal angerjas, keda tutvustatakse kui Võrtsjärve toidupiirkonna ühte komponenti ja maitseelamust.

Angerjas on aastakümneid olnud kohalike kalurite oluline elatusallikas ja samas eestimaise kalavaliku suurimaid delikatesse. Eeloleval nädalavahetusel peetakse esimene Võrtsjärve Angerjafestival, et tutvustada Võrtsjärve kui põnevat toidupiirkonda ja näidata, kuidas kohalikud kalurid kalaroogasid valmistavad. Uuno ja Astrid Piir on ühed, kes kala käitlemist õpetavad.

Värskuse garantii

Paar omandas Võrtsjärve kaldal asuva Viinakingu talu 1989. aastal. „Käisime palju otsimas, sest mulle ei sobinud ükski koht,” sõnas Astrid. Aga kui nad Viinakingu tallu jõudsid, tundis Astrid kohe ära paiga, kus ta tahab elada. Kant polnud tegelikult võõras, sest Uuno on pärit vaid loetud kilomeetrite kauguselt. Talukoht oli mahajäetud, räämas ja võssa kasvanud. Siin oli elanud vanainimene, kes müüs selle Leie kolhoosile. Uunol ja Astridil õnnestus see kolhoosilt ära osta.

Alguses kasvatati loomi: sigu ja lambaid. Ühel hetkel oli talus ka 50 pulli. Olid ka kanad, aga nende pidamine lõpetati, kuna neid murti palju maha. „Mink kukutas ennast korstna kaudu kanalasse ja tegi puhta töö,” tõi Uuno näiteks.

1990. aastate lõpu poole hakati ametlikult kalal käima. Kalapüügipisik oli Uunol veres juba lapsepõlvest, kui poiss Põltsamaa jõe luhtadel isa tehtud õngega kala püüdis.

Uuno ja Astrid Piir peavad Võrtsjärve kaldal asuvat Viinakingu talu juba aastast 1989.

FOTO: 2 × Tiit Efert

Peagi loobus pere täiesti loomapidamisest ning otsustas keskenduda kalapüügile ja saagi väärindamisele. Enda püütud kalast töödeldakse niipalju kui võimalik. Kui jääb üle, siis müüakse kokkuostjale. Vastupidist olukorda, et väärindatakse teiste püütud kala, ei ole aga kunagi. „Ma ju ei tea, kui värske see on, ei ole mingit garantiid,” sõnas Astrid.

Järvel tuleb Uuno sõnul käia nii tihti kui vaja, et püünistesse jäänud kala seal ei hukkuks. Suvel mõrrapüügi ajal käib Uuno järvel korra nädalas. Sügisesel võrgupüügil tuleb järvel käia iga päev. Mõrda tuleb suvel peamiselt latikat, haugi ja ahvenat. Võrgupüügi ajal tuleb koha. Nüüd, sügise poole liigub järve põhjaossa ka angerjat. „Suvel nad ei tule siia, siis on nad lõunaotsas,” rääkis Uuno.

Võrtsjärve pikkus põhjast lõunasse on 34 kilomeetrit ja ühest otsast teist kallast ei näe. Kaluritel on oma püügikohad välja kujunenud ja teiste territooriumile ei tungita. „Meil on mõrrad kodu lähedal ja võrke käin sisse panemas mitte kaugemal kui kolm-neli kilomeetrit,” selgitas Uuno. Kaluritele on väljastatud kindel arv mõrra- ja võrgulubasid. Võimalus neid saada on ainult siis, kui keegi omad maha müüb. „Eks vanemad kalurid loobuvad ja siis keegi ostab, nii see karussell pöörleb,” kirjeldas Uuno.

Kui ta kalurina alustas, siis arvas, et kaluri elu tähendab vaid kala mõrrast väljavõtmist ja rahalugemist. „Nii see loomulikult ei ole,” sõnas Uuno muiates.

Kaubandusse ei püri

Kala järvel on, aga Uuno hinnangul muutub ta järjest targemaks ning oskab võrkudest ja mõrdadest kõrvale hoida. Seda näitab fakt, et kui tulid uued kalasilmale nähtamatud Hiina jõhvvõrgud, siis saak suurenes järsult, aga nüüd on see ajapikku taas vähenema hakanud. „Eks me peame kalad jälle üle kavaldama,” arvas Uuno.

Selle paadiga minnakse järvele, kui jää on õhuke ja tavapaatidega ligi ei pääse.

FOTO: Tiit Efert

Astrid ja Uuno müüvad oma talu toodangut vaid kohapeal. Kaubandusse pürgimiseks puudub tarvilik maht. Kuigi järvel võib käia iga päev, ei tähenda see alati piisavat saaki. See sõltub mitmest tegurist, alustades ilmast ja lõpetades lihtsalt kalaõnnega. Kui kala on kiiresti riknev kaup, siis pikema säilivusajaga konserv tagab tootjale stabiilsema sissetuleku. Kõige populaarsem toode on suitsulatikas õlis.

„Kes kala puhastamisest midagi jagab, oskab seda toodet hinnata,” märkis Uuno. Lisaks on valikus marineeritud koha, kalakotlet tomatikastmes, latikafileekotlet ja säinas õlis. Uus toode on latikamari marinaadis. Loomulikult pakutakse ka angerjat.

Eriline delikatess on Astridi kinnitusel lutsu maks. „Meil on soovijad järjekorras,” sõnas ta. Üks restoran soovis seda oma menüüsse, kui saab osta 500 karpi. „Aga ei saa pakkuda. Ühel kalal on siiski ainult üks maks ja me saame toota aastas üldse kokku 20 kuni 30 karpi,” selgitas Uuno.

Kõige parem reklaam on olnud avatud talude päev, kui talus käis poole tuhande huvilise ringis. Külastajad jagavad oma muljeid järgmistele edasi. Üks klient käib Tartust taksoga värsket kala ostmas. Teine klient käib aga Tallinnast ja ostab korraga kümme karpi angerjat, mis pidi maitsema nii, nagu tema vanaema oleks teinud.

Populaarne

Tagasi üles