Viinamarjakasvatajatel on kibekiire saagikoristusaeg

Eesti viinamarjakasvatuse grand old lady Lija Kaska pole tänaseks tundmatu kellelegi, kes viinamarjakasvatuse vastu sügavamat huvi on tundnud.

FOTO: 2 × Tiit Efert

Eesti ühed pühendunuimad viinamarjakasvatajad on Lija ja Jüri Kaska, kelle Võrumaal Liiva külas asuvas Pruuli-Kaska talus kasvab üle paarisaja viinamarjasordi.

Eesti ühes vanemas viinamarjaistanduses on praegu kibekiire saagi realiseerimisaeg ning talus on vähe päevi, kui midagi teha pole. Väsimuse märke pererahvas ei näita. Igal nädalavahetusel ollakse kusagil Eesti paigas marjadega väljas, niikaua kuniks viinamarju jagub. Juuli lõpus peetud avatud talude päeval külastas Pruuli-Kaska talu pool tuhat huvilist.

Aastate eest talupidamist alustanud Lija ja Jüri Kaska on nelja lapse kõrvalt pidanud enne viinamarjaistanduse rajamist piimakarja, kasvatanud vilja, lilli ja maasikaid.

Ent juba 1986. aastal püstitati esimene kasvuhoone ja istutati esimesed viinamarjataimed. Need said toodud Riia turult, sordi nimi oli ‘Alfa’. Viinamarjadega on Lijal oma mälestused juba varajasest noorusest. Seto­maalt pärit Lija on õppinud Räpina aianduskoolis. Ta meenutas, kuidas koolimaja seina ääres kasvasid viinapuud, mille vilju kunagi maitsta ei saanud.

Algul kliendid umbusklikud

Seitse suve sõideti üle päeva Võrumaalt Tallinna Nõmme turule maasikaid müüma, aga Poola maasikad lõid kodumaiste hinnad alla. Kasvuhoones kenasti kosunud ja saagikaks osutunud viinapuud andsid perele uue lootuse. Viinamarjakasvatus ja istikumüük muutus põhitegevuseks.

2002. aastal, kui Lija oli loobunud ka tomatitest, kasvatas ta juba 30 sorti viinamarju. Kui ta läks nende saaki kodukanti Setomaale laadale pakkuma, naerdi ta välja. Esiti arvati, et need polegi päris marjad, vaid kusagilt teatrilaost pärit võltsmarjad. Kui marjade ehedus oli ilmsiks saanud, põlati need liiga väikseks ja hapuks.

Kahesaja sordi hulgas, mida Lija praegu kasvatab, on nii magusaid kui ka hapukaid marju. Ühed sobivad veiniks, teised värskelt söömiseks. „Veinimarjad on väiksemad, nende maitse on tugevam, lääge mari ei anna veinile nüanssi,” rääkis Lija. Üldiselt on marjad väga maitseküllased ja tuleb tunnistada, et põhjamaine viinamari on lõunamaisest vürtsikam.

Eesti viinamarjakasvatuse grand old lady Lija pole tänaseks tundmatu kellelegi, kes viinamarjakasvatuse vastu sügavamat huvi on tundnud. Pruuli-Kaska talu on sagedaste õppepäevade toimumispaik ning Lijalt on aja jooksul abi, nõu ja tuge saanud paljud. Talus käivad suviti ka praktikandid.

Kahesaja sordi hulgas, mis talus praegu kasvab, on nii magusaid kui ka hapukaid marju, ühed sobivad veiniks, teised värskelt söömiseks.

FOTO: Tiit Efert

Viinamarjaistandused Eestis ei ole enam mingi uudis, kuigi nende kasvatamine siinses kliimas meenutab kohati don-quijotelikku võitlust külma ilma ja tuulega. Tugev tuul ohustab eeskätt kasvuhooneid, kus viinamarju kasvatatakse.

Pruuli-Kaska talu 1500 ruutmeetril kasvavad viinamarjad 60 meetri pikkustes ja kaheksa meetri laiustes kiletunnelites. Künkanõlval avamaaistanduses on viinamarjade all pool hektarit. Siin on vaatepilt justkui Toscanas, ent see on petlik. Meie kliimas on taimed täielikult ilmastiku meelevallas. Need viinapuud, millele talvekülm liiga on teinud, asendatakse kevadel uutega. Nii see eluratas ringleb. Mõnel sordil ei saa Eesti kliimas mari valmis, teisel saab aga näiteks mari varakult küpseks, ent võrse ei valmi.

Taimede saagikus on sorditi erinev. On neid, mis annavad viis-kuus kilogrammi, aga on neidki, mis annavad 15, ja isegi neid, mis võivad ühel hooajal kinkida 100 kilogrammi marju.

Tegemist on küllaga

Viinapuud on tuultolmlejad. Et need ka kasvuhoones marju kannaksid, tuleb õitsvaid viinapuuvääte tolmu levimiseks aeg-ajalt raputada. Lija teeb seda kevadsuvel ikka korduvalt, sest õisikud ei avane korraga. „Igal sordil on omapära, näiteks erinev õitsemisaeg,” ütles ta.

Lisaks on erinev õitsemisele järgnev marja valmimise aeg. Mõnel taimel on see ­60–65 päeva, aga mõnel kaugelt üle saja päeva. Näiteks taim õitseb juba mais, aga mari valmib alles oktoobris.

Kasvuhoonetes jalutamise ajal sätib ta võrseid ja kärbib ennakvõrsed. Võrsete otsad suunab aga allapoole – siis ei kasva need liiga kiiresti. Võrse pikkusele pannakse piir juulis-augustis, mil kärbitakse latvu, et aidata viinapuudel talveks valmistuda. Juba kevadel tuleb eemaldada väiksemad võrsed, millel ei ole õiealgmeid küljes.

Viinamarjaistandused Eestis ei ole enam mingi uudis, kuigi nende kasvatamine siinses kliimas meenutab kohati don-quijotelikku võitlust külma ilma ja tuulega.

Võrsel tekivad lehekaenlast ennakvõrsed, neid tuleb suvel korduvalt esimese lehe tagant eemaldada ja seda nii, et ei kahjustaks järgmise aasta õisikualgmeid ehk talvepunga. Rohtseid võrseid eemaldas Lija varem küüntega näpistades, siis aga lõi sõrme põletik. Nüüd soovitab ta teistel selleks tööks kääre kasutada. Lisaks tuleb kogu aeg kasta ja rohida. „Tööd on pidevalt,” tõdes naine.

Lija ja peremees Jüri on hingega asja kallal ning hoolitsevad viinamarjade eest niisama hästi, nagu oleksid need oma lapsed. Nad kaitsevad marju herilaste, lindude ja rebaste eest.

Herilastele seatakse üles püünised ja lindude eest kaitsevad võrgud, keerulisem lugu on rebasega, kes tuleb kasvõi läbi seina, et magusale saagile ligi pääseda. Aga mida see näitab? Seda, et tegemist on puhta kraamiga.

Sõltuvalt ilmast jagub Pruuli-Kaska talus viinamarju oktoobrini. Kliendid käivad ka kodus marjadel järel. Värskena säilivad need jahedas paar nädalat. Lisaks tehakse endale ja sõpradele imehead veini.

Varakevadel algab jällegi istikute müük neile, kes soovivad oma aias viinapuud kasvamas näha.

Populaarne

Tagasi üles