Sügisel kasvatage aia huumuskihti
Viimased aastad on näidanud, et sügis venib meil üha pikemaks ja pikemaks. Seda aega tasub aias ära kasutada, et kevadeks mõni töö juba ette teha: lehtede, taimejäänuste jm orgaanilise materjali kokkukogumine, vanade peenarde katmine ning uute peenrakohtade ja istutusalade markeerimine või nendega alustamine.
Minu aia vanim osa on umbes 150 ruutmeetrit suur. Veel kuus aastat tagasi koosnes see tavalistest kitsastest vagudest, kus kasvatasin meil kõige enam levinud söögitaimi. Ikka nii, et igal taimel oma rida. Viis aastat tagasi alustasin selle osa üleviimist permakultuurseks aiaks: ajasin vaod kahe-kolmekaupa kokku, katsin peenrad sõnniku ja põhuga, vahekäigud kuivanud lehtede ja muu käepärasega.
Siis istutasin ja külvasin erinevaid taimi kokku: herned tatra ja rukkilillega, kartulid ubadega, maasikad küüslaukude ja sibulatega, siia-sinna külvasin saialilli, moone, kurgirohtu ja keerispead. Aiamaa äärtesse panin piirajateks erinevaid münte, põõsana kasvavaid lilli ja vastupidavaid püsikuid, nagu leesk- ja mesiputk. Kuna mu krundil kasvas jõudsalt varemerohi, siis jätsin kõikidesse vahekäikudesse varemerohu kasvama.
Nüüdseks suudab vaid väga terase silmaga vaataja eristada peenraid vahekäikudest, sest igal pool kasvavad lopsakad taimed. Kõigepealt hakkavad silma teiste kohal kõrguvad pikad moonikuprad (ilusad isegi sellisel kujul), siis õitsevad tatra- ja porganditaimed. Nende all on saialillede jõuline rinne. Siis märkab silm siin-seal veel rohelisi kartuli- ja porruvarsi, õitsvaid sibulatutte, punavaid tomateid.
Aiamaa kaugem osa on ääristatud kõrge õunmündiga, selle kõrval laiutab üsna suurel alal krässus lehtedega ‘Crispa’ münt. Nende kõrval on suutnud oma koha eest seista ka madalam šokolaadimünt. Kõik mündid õitsevad praegu, on täis mesilasi ja teisi putukaid.
Kuna ma oma aeda enam ei künna ega muul viisil maad ümber ei pööra, siis kõik taimed paljundavad end ise. Teiste seas ka kartul. Sellelt aiamaalt saan oma varajase kartuli, võtan seda jao järgi söögiks. Sügisel jääb alati mõni mugul mulda ja need hakkavad kevadel ise uuesti kasvama.
Nende olemasolevate kultuuride vahele istutan igal kevadel n-ö aasta taimed: mingid mulle sel aastal eriti olulised leiud, millel tahan silma peal hoida. Sel aastal olid need näiteks porrud ja kahte sorti sibulad. Suvel jälgin ainult seda, et mõni taim liiga vohama ei hakka.
Üldiselt leiavad kõik taimed 2–3 aastaga oma koha ning toetavad üksteist, ainult varemerohu puhmad kasvaksid teistest üle. Sestap murran nende lehed suve jooksul 2–3 korda maha ja katan nendega peenraid, mis vajavad lisakatet või väetist. Lasen varemerohul mõõdukalt paljuneda, just nii palju, et oleks piisavalt suvist multšimaterjali. See on ka üks esimesi taimi, mida soovitan kõigil aeda tuua. See ei hakka niimoodi vohama nagu nt võõrkakar, on mitmel moel kasulik ja selle suured lehed tekitavad tõepoolest arvestatavat biomassi.
Sügis aias
Sügisel, kui paljud taimed on elutsüklit lõpetamas, näen selgemini aia struktuuri või ülesehitust. Märkan peenraid, mis on liiga kuivad või madalaks vajunud ja vajavad lisamultši, võib-olla on vaja mõni peenar ümber kujundada või käiguradasid muuta. Niikaua kui maa pole paksu lumega kaetud, võib neid töid teha – seda kõike tingimusel, et maad ei künta ega kaevata. Seega on võimalik igal sügisel oma peenardel kerge vaevaga huumuskihti kasvatada ja mulda parandada.
Novembriks on peaaegu kõigi puude lehed maha langenud ja ka parasjagu vihmavett saanud – need ei lenda enam tuulega minema, kui neid laiali kanda. Seega tasub väärtuslik lehemass kokku riisuda ja peenardele laotada. Aeglaselt kõdunevad lehed (nt tamme- või pihlakalehed) võib laotada peenarde vahekäikudesse, kuhu võib esmalt laduda ühe kihi pappi või vanapaberit. Siis on kindel, et järgmisel aastal on vahekäikusid palju kergem hooldada.
Kuidas alustada?
Kes soovib nüüd omale taolist paradiisiaeda, siis praegu on õige aeg seda tegema hakata. Neile, kes armastavad siiski korrapära, soovitan teha alustuseks peenrakastid. Kasvõi üks-kaks. Kasti ääred võib kokku lüüa vanadest prussidest või laudadest, laiust kuni 1,2 m, kõrgust meetrijagu. Alustuseks võib kasti põhja laotada pappi või vanapaberit, ka vanad linad või kardinad sobivad – peaasi et oleksid looduslikust materjalist. Siis tuleb oksakiht. Kindlasti on ka sügisel aiast leida sobivaid oksi: murdunud kuivi oksi või tagasilõigatud hekioksi. Kui on käepärast, võib sekka visata mõne poolpehkinud puunoti.
Selle kihi peale laotakse nüüd üks korralik kiht märga ehk lämmastikku: sõnnikut, värskelt niidetud heina või köögijäätmeid. Neid viimaseid võib lisada ka pikema aja jooksul. Kui see kiht on piisavalt paks (umbes 15 cm), siis tuleb jälle kuiv ehk süsinikukiht. Selleks sobivad kuivanud lehed, põhk või vanapaber. Siis jälle märg kiht ja nii edasi, kuni kast täis.
Kui materjali jagub, võib kasti täita juba sügisel, viimaseks kihiks laotada põhku ja jätta see kevadeks laagerduma. Teine variant on kast täita sügise, isegi talve jooksul, kui paksu lund pole, ja kevadel katta siis lõpuks põhukihiga. Selline kompostpeenar vajaks paari-kolme aastat laagerdumist, aga sinna võib taimi juba kevadel istutada. Selleks kaevata igale taime umbes ämbrisuurune auk, see korraliku huumusrikka mullaga täita ja siis sobib see kasvamiseks kurkidele, tomatitele ja kõrvitsalistele. Suve jooksul peab ainult jälgima, et kast põuasel ajal ära ei kuivaks.
Kuna ma oma aeda enam ei künna ega muul viisil maad ümber ei pööra, siis kõik taimed paljundavad end ise. Teiste seas ka kartul.
Erikujulised peenrad
Kel pole aega ega tahtmist kastidega jännata, võib proovida sügisel algust teha mõne lihtsalt kihiti laotud peenraga. Me oleme harjunud rajama sirgeid, kitsaid vagusid, kuid kaaluda tasuks erikujuliste laiemate peenarde tegemist. Permakultuuris kasutatakse palju ümmargusi, U-kujulisi ja siksakilisi peenraid, suuremates aedades tihti kombineerituna. Väga levinud on peenarde rajamine piirdeaedade kõrvale, sest siis saab tara toele ronima panna erinevaid kõrgeid taimi.
Kel aias ruumi, võib proovida U- või lukuaugukujulist peenart rajada. Et algus lihtsamini läheks, soovitan kõigepealt maapinnale laotada pappidest või vanapaberist soovitud kuju. Laius võiks olla vähemalt 1,2 meetrit, isegi rohkem. Arvestama peab sellega, et peenart kõrgemaks kuhjates kipub see pealtpoolt kitsamaks minema.
Seejärel võiks peenra alumiseks kihiks tuua võimaluse korral jämedamaid ja peenemaid puuoksi, ikka korralik kiht, ja edasi laduda kihiti märga ja kuiva, nagu eelmises lõigus kirjeldatud. Ka seda võib teha pikema aja jooksul.