Need vanad armsad talulilled

Esmakohtumine eksootilise daaliaõiega võib igaveseks meelde jääda.

FOTO: Säde Lepik

Vanadele talutaimedele pühendatud päeval Tallinna Botaanikaaias süvenes tunne, et kui uus ja eriline on ära proovitud, tahad jälle midagi, mis on päriselt meie enda oma ja juba lapsepõlvest tuttav.

„Mina ollin lapseke – ku suur-lai ma võisi olla, seda ma just ei tää /…/ Sis nägin sääl esmalt jurjenituttisi /…/ Küll ollid ilusad need tutid /…/ See olli kuskel säl laadaplatsi ääres üks aid, ja mina võtsi ja läksi sinna aida – ja ju’s ükski ka ei näinu ja keelama ei tulnu – läksi ja kakkusi sääl mõne tuti. Vanemad ollid laadal võid toonu, tühe võipütt olli vankres, mina pistsin need tuttid senna sisse.”

See tore tsitaat märgib, et oma vanade taluaedade kohta saamegi peamiselt teavet kirjapandud mälestustest ja kirjeldustest, aiaplaane ja taimenimekirju kas pole või on neid ülivähe säilinud. Lapsepõlve kustumatu mälupilt Häädemeeste kandis Salatsi laada ajal nähtud daaliatest ehk jorjenitest on esmalt kirja saanud rahvausundi ja -luule uurija Oskar Looritsa raamatusse „Endis-Eesti elu-olu” ja sealt on see omakorda jõudnud Anneli Banneri suve hakul ilmunud „Eesti aia ajalukku”, mis käsitleb meie koduaedade ja sealse taimevaliku arengut 19. sajani keskpaigast 1980. aastateni.

20. augusti talutaimede päeva botaanikaaias täitsidki Anneli Banner ja Tiia Morfin (varem Trolla), kes teevad tänuväärset tööd, kogudes ja talletades kild killu haaval meie aedade lugu.

Eestlased on ikka olnud kirjasõna usku, kuid isegi kõike, mis õpetliku sisuga ajakirjanduses ja esimestes käsiraamatutes kirjas, ei saa uskuda – seal soovitatut tuleb enne mälestustega võrrelda. Soovitatu levis aegapidi. Banner tõi näiteks lavendli ja rosmariini: taimi tutvustati ammu, kuid laiemalt levima hakkasid need alles mõnikümmend aastat tagasi.

Banner töötab Eesti Vabaõhumuuseumis püsinäituse kuraatorina. Tema hoole all on muuseumi talude juurde loodud ajastukohased aiad, ta on korraldanud meie pärandit tutvustaid aiapäevi. Näiteks 25. augustil oli muuseumis koostöös Polli Aiandusuuringute Keskuse inimestega õunaajaloo päev.

Morfin on pärandtaimedega samuti pikalt tegelnud, tal (OÜ Vanaema Aed) on kollektsioonaed Karulas, peale selle veab ta paljudele tuttavat Facebooki-gruppi „Kes kasvas vanaema aias”, kus saab oma taimeleide ja vanade sortide kohta kuuldud pärimust jagada ning targematelt nõu küsida.

Oma hoidmine ja jagamine on tähtis geneetilise mitmekesisuse säilitamiseks ja seepärast on pärandtaimed kogu maailmas järjest hinnatumad. Grupi nimes vahetas sõna „kes” varasema sõna „mis” hiljuti välja, sest Tiia sõnul on nii õigem, taimed ju elavad ja nende kohta ütleb ta alati „kes”.

Banner tõi meie aedade kujunemisest rääkides välja kolm tõusuaega. Esiteks 19. sajandi teine pool, kui talusid hakati päriseks ostma ja C. R. Jakobson innustas: „Päriskoha omanikule on häbiks, kui temal viljapuuaeda ei ole istutatud /…/.”

Siis 1930ndate kodukaunistusliikumine, kui tulu kõrval oli rõhk korral ja ilul, aiakujundus muutus lihtsamaks ja moekamaks ning 1937. aastal istutati üle Eesti ligikaudu 500 000 ilu- ja viljapuud ning rajati 70 parki ja haljasala. Ja lõpuks 1960–1970. aastad, kui oma aiast tuli suur osa pere toidupoolisest, kuid samas lubas aed end ühel väiksel maalapil peremehena tunda, omatahtsi tegutseda ja luua ning suure liikmeskonnaga aiandus- ja mesindusseltsid kandsid edasi eestiaegset vaimsust.

Praegu tundub ehk kummalinegi, kui pragmaatilised on meie esivanemad olnud, sest me ei oska ennast sama rasketesse tingimustesse elama kujutleda. Elu sunnil pidi kõik tehtu olema tarvilik ja kasulik, kõlbama süüa või müüa.

Pärnu kirikuõpetaja Goldmann on 1841. aastal kirja pannud: „Imme küll, aga luggu on nenda ja mitmist tähhelepandud, et tallo-inimesed, kes aeda rajavad, ise ka haritumad-paremad kui teised.” Enne talu päriseks ostmist polnud enamikul aia jaoks lihtsalt aega ja võimalusi, kardeti, et kui rendileping pereisa surres katkeb, jääb kõik tehtu võõrastele, aiale aja raiskamine võinuks kergitada koormisi. Mõnikord oli kasulik end kehvemana näidata, kui tegelikult oldi.

Banneri kogutud mälestustes on küllalt palju eelarvamuslikku suhtumist: aed on kahtlane mõisa asi. Mõisa küll imetleti, kuid samas vihati-kardeti ning see suhtumine kandus üle aialegi. Viljakandev maa oli kallis, viljapuid istutati pigem kraavikaldale kui põllule. Viljapuuaeda peeti kasutuks imeasjaks ja lilledele kulutatud aega raisatuks. Linakasvatusega jõukust kogunud Lõuna-Eesti oli aianduses edumeelsem kui meie vaesemad kandid.

Kui talulilled aegapidi tare akna alla peenraase jõudma hakkasid, tulid need sinna mõisa aiast ja mitte loodusest. Lilli kas osteti või saadi mõisa kärnerilt ja tema õpipoistelt, kes 19. sajandi lõpul olid juba valdavalt eestlased. Koos taimedega levisid teadmised, kuidas neid kasvatada. Ja eks natuke varastati ka.

Esimeste tulijate seas olid põõsastest hea lõhnaga sirelid, ebajasmiinid ja mairoosid, lihtsas ristkülikujulises lillepeenras kasvasid käokingad, talijorjenid, seebililled, kurekellad, öölilled, ruuge ja kollane päevaliilia, keisrikroon, kirju liilia, talimirt ehk sügisaster, laialehine kellukas, murtudsüda, pojengid, floksid ja eks muidugi eksootiline kaunitar daalia, kes on küll kõike muud kui vastupidav ja kelle juurmugulad tuli igal sügisel külmade eest varjule viia.

„Eesti aia ajaloo” andmeil jõudsid daaliad meie mõisatesse 1830. aastatel ja taluaedadesse 19.–20. sajandi vahetusel. Jakob Kõrv aga kiitis daaliat juba 1881. aastal nii: „Tema on nüid iga aia suurem ehe.” („Tarvilline õpetus maja-aia pidamisest”).

Ka suvelilledega on üksjagu tööd, algul eelistatigi neid, mis andsid ka isekülvi, näiteks saialill, kress ehk suur mungalill, lõhnav neitsikummel, tokkroos, kirikakar ehk margareeta, habenelk. Vanad talulilled on üldiselt vastupidavad ja terved, nad on meie kliimaga kohanenud ja lepivad vähese hooldusega, aretus pole neilt värvikuse, suurema õie ja pikema säilivuse nimel lõhna ära võtnud.

Morfin tõi oma kollektsioonaiast kaasa suure kimbu lilli ning köögivilju ja maitsetaimi. Tema kogu parimad leiud on pärit mahajäetud taluasemeilt. Mõne uskumatult liigirikka paiga kohta hiljem uurides on välja tulnud, et seal talus elaski kunagi mõisa kärner. Kaevates aga tasub meelde jätta, kus miski kasvas, nii võib välja joonistuda kunagine aiaplaan.

Oma ettekannet alustas Morfin köögiviljadest, sest lilledest võiks ju rääkima jäädagi. Ka kõige paremad ja omasemad maitsed on meie mälus tallel juba lapsepõlvest. Eestlased on olnud õuna- ja kartuliusku aiapidajad, kõik teavad une pealt „Valge klaarõuna”, „Suislepa” ja „Lambanina” maitset. Kahju, kui vana uue teelt buldooseriga kokku lükatakse ja aias saab peamiseks muru niitmine.

Mis siis on õieti põline? On kokku lepitud, et pärand- või põlisteks sortideks võime pidada neid, mida on meie tingimustes kindlasti kasvatatud juba enne 1950. aastat. (Teavet meie põliste sortide ja loomatõugude kohta vt ka www.maadjas.ee).

Esmalt lasi Morfin ringi käima kunagi Lindora laadalt ostetud imeilusa küüslaugu järeltulija ja põnevad kartulid, mille seeme saadud Sakust EVIKA kogust. Armastatud vana sort „Väike verev” ja „Endla” (2019. aastast ka „Ando”) on võetud säilitussortidena Sordilehte, nende seemet tohib seega paljundamiseks toota ja müüa. Pikliku kujuga pärandsorti „Sardell“ ja „Odenvaldi sinist” polnud paljud küllap varem näinudki. Tänavu kevadel sai mittetulundusühingu Maadjas toel kümneks aastaks säilitussordiks aedhernes „Vanaema hernes”, mida kasvatas juba Tiia Morfini vanaema. „Vanaema hernest” on Võrumaal kindlasti kasvatatud 1930. aastatest. Sort kasvab 120–150 sentimeetri kõrguseks, külvist koristuseni kulub umbes 50 päeva ja magusaid herneid on kaunas keskmiselt kümme.

Pragmaatikud said praktilisi nõu: aedruut ja leeskputk on väga kasulikud taimed, sest peletavad oma lõhnaga vesirotte ja mutte. Rahvapäraselt taliselleriks kutsutud leeskputk võiks kasvada noore õunapuu all, siis ei tule mügrid selle juurte kallale. Kogu taim on kasulik: lehti korjatakse enne õitsemist, seemneid kollasena, juuri sügisel. Seemet on mõttekas koguda sel aastal, kui võtate ka juured üles. Võimsa kasvuga putke saab paljundada kas vegetatiivselt või augustis-septembris külvatud seemnetega. Seemneist tärganud taimed tuleks istutada kasvukohale juunis.

Maitsetaimena võib leeskputke kasutada selleri asemel. Keskajal kasutati leeskputke armurohuna ja südamevalu vastu, ravimtaimena ta virgutab ja parandab vastupanuvõimet, ergutab ainevahetust, juuretee praavitab köha. Lehetee ajab kehast välja liigse vedeliku.

„Lilli võiks aia segapeenrais kasvada nii palju, et raatsite neid ka vaasi tuua; kui aga tahate, et hea sort kestaks, jagage seda oma naabrite, sõprade ja võõrastega. Just selline jagamine ongi aidanud meie sordirikkusel, lõhnadel ja maitsetel püsida,” ütles Morfin.

Talutaimedest räägiti taasiseseisvumispäeval üpris sümboolselt kunagises Kloostrimetsa talus. Konstantin Päts alustas seal aiandusega sada aastat tagasi ja algul maad rentides.

Populaarne

Tagasi üles