Katus ei pea olema igav

Kukeharjakatus sobib isegi tünnisaunale.

FOTO: 2 × Erakogu

Katusematerjalide valik on lai: plekk, kivi, bituumen, asbestivaba eterniit. Kes midagi isikupärasemat ihaldab, teab sedagi, et Eestis on ettevõtteid, mis on spetsialiseerunud katusematerjalidele, mis annavad hoonele hoopis teistsuguse, omanäolise ja eheda ilme ning olemuse. Selliseid katuseid tellivad enamasti inimesed, kes hindavad ajaloolist traditsiooni, looduslikku materjali ja hoonete sobivust keskkonda.

Mitut liiki puitkatuseid

Osaühingu Puitkatused igapäevane töö on kimmi-, sindel-, laastu- ja laudkatuste paigaldamine. Ettevõtte koduleht selgitab, et kimmikatuste sindlid saetakse okaspuupuidust ning nende eripärana võib välja tuua võimaluse kimmide otsi erikujuliseks saagida ja niiviisi väga dekoratiivseid katuseid ehitada.

Sindlikatused on valmistatud konkreetsete mõõtmete ja kujuga lauakestest, kus ühel küljel olevasse soonde kinnitub teise külje punn.

FOTO: Erakogu

Sindlikatused on valmistatud konkreetsete mõõtmete ja kujuga lauakestest, kus ühel küljel olevasse soonde kinnitub teise külje punn. Nii jäävad sindlid katusele justkui täispunnlaudis ja moodustavad terviklikuma koosluse. Laastukatused on kõige lihtsamad ja ajalooliselt arhailisemad katused. Katuselaastud on tavaliselt valmistatud haava- või kuusepuidust ja katused ehitatud kolmekordsena. Laudkatused valmistatakse ajaloolise eeskuju põhjal ja paigaldatakse vertikaalasendisse kaanlaudisena. On kasutatud vähemtähtsatel kõrvalhoonetel, aga korrektse konstruktsiooni puhul sobib igale viilkatusele.

„Puit on end aastatuhandete jooksul tõestanud looduslik materjal, mis sobib meie maastikuga ja on jätkuvalt väga laia kasutusega taastuv ressurss,” ütles osaühingu Puitkatused juht Janek Käärd. „Kui räägime hinnast, siis seda meie trumbiks pidada ei saa, pigem jääb korralik puitmaterjalist katus samasse hinnaklassi keskmisest parema kivi- või valtsplekist katusega. Nende aluskonstruktsioonid on väga sarnased ja kui erinev on a­inult materjal, siis on oluline vahe, kui palju tööd tuleb ühe ja sama pinna katmiseks teha. Kui arvestada, et plekiga saab ühe liigutusega paika tõsta küllaltki suure osa katusest, võib meie materjalide puhul selleks vaja minna kordades rohkem aega. Odava pleki hinnaga me ei konkureeri, ent kui rääkida valtsplekist, võib maksumus jääda samasse suurusjärku.”

Sageli ostetakse suvekodu, mille eterniitkatuse eluiga hakkab lõppema ja siis avastatakse, et seal all on mingit liiki puitkatus.

Rohkem tellitakse kimmi- ja laastukatuseid. Sindel on pigem väiksema tellimuste arvuga ja laudkatuseid tehakse Käärdi sõnul aastas tavaliselt vaid paarile hoonele. Otsus, millist puitkatust eelistada, langeb enamasti kliendi ja ehitaja koostöös.

„Lähtume oma tegevuses valdavalt sellest, mis materjal on kusagil varem olnud, ja püüame järgida ajaloolist joont,” seletas Käärd. „Kui tegemist on ikkagi sügaval metsa sees asuva maamajaga, sobib sellele laastukatus ja linnahoonetele jäägu siis kimm või sindel. Mõnikord paneb asja paika hoone enda välimus, arhailisema stiiliga palkmajale sobib kenasti natuke robustsem laastukatus ja moodsamale majale kimmi- või sindelkatus.”

Milles erinevus?

Mille poolest aga erinevad puitkatuste omadused? „Võib ehk välja tuua, et paksuselt jäävad sindelkatused kõige paksemad ja õhulisemad ning laastukatused omakorda õhemad,” nimetas Käärd. „Üldiselt oleks nende kõigi puhul vajalik vähemalt 30kraadine katusekalle, et sademed saaksid võimalikult kiiresti alla voolata ja puit ei jääks pikaks ajaks niiskuse kätte.”

Laast sobib pigem vanematele hoonetele ja asjatundmatu silm ei suuda ainult välimuse põhjal tihti sindli- ja kimmkatusel vahet tehagi. Sindelkatuse eeliseks on soone ja punni osa, millega sindlid teineteise sisse kinnituvad, ja kimmkatustele saab dekoratiivsust lisada kimmide otsi erinevaks kujundades, need võivad olla teravad, ümarad, ühele küljele kaldu jne. Kimmidest saab väga edukalt ehitada ka fassaade ja kombineerida neid laudisega või kasutada täiesti iseseisva materjalina.

Kuigi turule tuleb üha u­usi või uuendatud katusekatte­materjale, on puitkatuste populaarsus püsinud stabiilne. Sageli ostetakse suvekodu, mille eterniitkatuse eluiga hakkab lõppema ja siis avastatakse, et seal all on mingit liiki puitkatus. Nii leitaksegi tee traditsioonide juurde ning püütakse taastada hoone vana ja väärikam ilme.

Tänapäevastele puitkatustele arvestatakse kestvuseks kümme aastat kihi kohta. „Meie katused on enamasti kolmekihilised ja seega võiks nende puhul eeldada umbes 30aastast eluiga,” ütles Käärd. Üldiselt vajavad puidust katusekattematerjalid siiski tavalisest rohkem tähelepanu ja hooldamist, mis tähendab, et hea peremees võiks korra aastas katuse üle pühkida ja e­emaldada oksaraod ning lehed, erilist tähelepanu tuleb pöörata neeludele või teistele kohtadele, kuhu kipub sodi kogunema. „Põhimõte on, et sademed voolaksid võimalikult kiiresti maha. Nii peab katus kauem vastu. Kõige rohkem viieaastase intervalliga võiks puitkatuseid tõrvata või töödelda tõrvaõliga,” jagas Käärd soovitusi.

Kuigi enamasti võib puitkatusega hooneid kohata maapiirkondades, leiab neid linnadestki. „Otseselt keelatud need ju ei ole. Tean päris paljusid maju Nõmmel, mis on kas kimm- või sindelkatusega. Küsimus on rohkem uutes hoonetes, millel on nõuded katusekattele ja neid katseid kahjuks Eestis keegi läbi viinud ei ole. Seega võib olla keeruline saada päästeametist kasutusluba,” rääkis Käärd.

Kui rääkida puitkatuste tuleohtlikkusest, siis niisama puit Käärdi kinnitusel ei sütti. „Juhuslik säde seda naljalt põlema ei saa ja kui korstnad on ehitatud õige kõrgusega, ei tohiks puit olla teiste katusematerjalidega võrreldes märkimisväärselt ohtlikum. Tänapäeval on võimalik puidu süttimisohtu erinevate ainetega immutades täiendavalt vähendada,” lisas ta.

Rookatus paitab silma

Rookatustele spetsialiseerunud Hiiumaa ettevõtte Warabuki OÜ juht Eero Paap toob roost rääkides välja mitu e­elist. „Tegu on sajaprotsendiliselt loodusliku materjaliga, vihm ei tekita katusele sadades mingit häirivat heli, roog on väga heade soojustusomadustega,” seletas ta. „Roogu saab paigaldada ka täiesti kõverale pinnale, mistõttu on see näiteks mõne vana aida või talumaja puhul parim variant. Kuna aluspindu sageli päris sirgeks ei saagi, läheks töö pleki või kiviga keeruliseks. Ja kuigi ilu on vaataja silmades, tundub mulle, et enamik inimesi peab rookatust lihtsalt ilusaks.”

Konkurents rookatuste pakkujate vahel on tugev.

FOTO: marianne loorents/virumaa teataja

Rookatuse iga võib heades tingimustes ja hea töö puhul olla isegi 100 aastat. „Keskmiselt kestab see umbes 50 aastat, kuivemas ja lagedamas kohas võib ka sada aastat ära tulla. Ohutuse koha pealt pole muud täbarat asja kui tuleohutus. Lohakaks ei tohi minna. Miinuseks on veel see, kui maja kasutatakse suvilana või seal lihtsalt vähe käiakse, kipuvad nugised sinna sisse minema ja katust rikkuma,” ei tee Paap saladust.

Kuigi rookatus pole Eestis mingi haruldus, on neid Paabu teada enim siiski Muhu- ja Saaremaal. „Ja ei ole ainult maal, meil Kärdlas on paar tükki,” lisas ta.

Tellijad on väga erinevad. „Tehtud on nii uutele kui vanadele majadele. Mõne omanik on eakas, mõni jälle päris noor ja ega siin mingisugust reeglit olegi. Peaasi, et on hoone, kuhu seda panna. Minu enda kõige kaugem tellimus on tulnud Inglismaalt,” ütles Paap.

Konkurents rookatuste pakkujate vahel on tugev ja paraku esineb turu solkimistki. „Tehakse odavamalt ja kvaliteet üldjuhul kannatab. Meil algavad hinnad 45 eurost ruutmeetri eest. Ebapädev inimene ei oska tavaliselt kvaliteeti hinnata ja isegi halb töö võib näida heana, sama käib materjali kohta,” rääkis Paap. „Tegelikult on rookatuse puhul sageli tähtis just paksus, millest teinekord juttu ei tehta ja madalamat hinda pakkudes tehakse katus materjali kokku hoides vajalikust õhem. Reaalsus on see, et katus peab vastu vähem ja lõpuks läheb soodsamalt saadud katus omanikule hoopis rohkem maksma.”

Et katus haljendaks

Rohe- ehk haljaskatus kujutab endast olemasoleva või rajatava katusepinna katmist taimestikuga. Osaühingu VegTrade juht Meelis Tammik selgitab, et rohekatuseid on kahte liiki, ekstensiivne ja intensiivne.

Ekstensiivseks katusehaljastuseks nimetatakse viiesentimeetrise kasvusubstraadi ja kukeharjataimestikuga katusehaljastust. Kukeharjakatuseid on lihtne paigaldada, sest need on kaalult kerged ja väikese hooldusvajadusega, neid ei ole vaja niita ega kasta.

Pärnumaa Keskkonnahariduskeskuse kukeharjakatus.

FOTO: Erakogu

Muru- ja mätaskatuse ühine nimetaja on intensiivne rohe­katus, mis nõuab minimaalselt 15 sentimeetrit kasvupinnast ja katusekonstruktsioonidele langeva suurema koormuse tõttu eelnevat projekteerimist. Need vajavad rohkem niiskust, mille saavutamiseks kasutatakse sademevett salvestavaid aluskattesüsteeme ehk vihma ajal salvestatakse teatud hulk vett aluskihti.

„Meie pakume mõlemat tüüpi rohekatust ja kasvatame oma taimematid Eestis. Kuna siinne vegetatsiooniperiood on lühike, aitab haljastuse õnnestumisele kaasa just ettekasvatatud taimemattide kasutamine. Kukeharja puhul on ettekasvatamise periood 1,5 aastat,” seletas Tammik.

Mõlemal juhul on roheline katus hea soojusisolaator suvel kuuma ja talvel külma vastu ning loob hoones meeldiva mikrokliima. See on kõrge tulekindlusega, aitab koguda sademevett ning seob tolmu. Elav katus asendab ehitamisel eemaldatud looduslikku maapinda, säästes nii ökoloogilist mitmekesisust. Peale selle toimib rohekatus müratõkke ja katusekatet kaitsva kihina. Õige­te aluskatete ja materjalide puhul on rohekatused väga pikaajalised. VegTrade’is algab rohekatuste ruutmeetri hind 36 eurost.

Katusehaljastuse kasulikkus avaldub Tammiku kinnitusel eelkõige linnades, mille kohta on avaldatud mitu teaduslikku uuringut. Seda on viimasel ajal just uute hoonete puhul üsna palju kasutatud. Tellijateks on nii maakeldrite, eramute, ühiskondlike hoonete kui koolimajade ehitajad. Nagu nõudlus, kasvab ka konkurents ehk rohekatuste pakkujate hulk.

Populaarne

Tagasi üles