/nginx/o/2019/08/21/12487566t1h6f0b.jpg)
Eesti rannajoonel tegutseb ligi 30 vabatahtlikku merepäästeühingut, kelleni jõudvatest väljakutsetest enamik on seotud väikelaevaomanikega. Reeglina on ühingu päästepaat treileril ja vajadusel liigutakse maad mööda paika, kust kõige kiiremini hädalisteni pääseb.
„Ilusa ilmaga juhtub harva midagi, enamasti läheme appi rasketes või väga rasketes oludes,” tõdes Paatsalus paikneva Pärnumaa Merepääste MTÜ koordinaator ja tehnika korrashoiu eest vastutav Rein Feld. „Reageerida tuleb kiiresti. Oleme üksteise tegemistega kursis ja teame, kes saab reageerida ja kes seekord ei saa. Lisaks merele minejatele on tarvis kaldalt julgestajaid, kes dubleerivad sidet ja toovad kütust.”
„Päästetöö koosneb meie jaoks kahest poolest: elude päästmine ehk SAR-sündmused ja varapääste,” ütles Feld. „SAR-sündmusi kompenseerib riik, aga teeb seda minimaalselt. Võimalikult kiire reageerimine, mõnikord ööselgi, ja merel enda eluga riskimine kompenseeritakse näiteks kümne euroga. Kui varustusega midagi juhtub, ei maksa selle eest keegi. Hull olukord.”
Varapääste aga võimaldab ühingule mõningast raha teenida ja sel moel kulusid katta, siin kehtivad kokkuleppehinnad.
Elupäästesündmusi tuleb Pärnumaa Merepääste MTÜ-l ette paar-kolm hooaja kohta, varapäästet kümmekond korda. Kõiki väiksemaid n-ö sutsakaid merepäästjad ei registreerigi, sest sellega kaasneb rohke paberimäärimine. „Tund aega merel ja pool päeva PPA-le raporti kirjutamist,” nentis Feld.
Võimalikult kiire reageerimine, mõnikord ööselgi, ja enda eluga riskimine kompenseeritakse näiteks kümne euroga. Kui varustusega midagi juhtub, ei maksa selle eest keegi.
Üha rohkem näeb, et merele minejad on end enne vajalike kontaktidega, sealhulgas merepäästjate omadega varustanud. Vanemad meresõitjad on läbi hammustanud, et otse pöördudes saab veidi aega kokku hoida.
On tavapärane, et talv lõpeb jääst läbi kukkumistega ja kevad algab mootoririketega, juulis on sagedased puuduliku hooldamise tagajärjel tekkinud mootoririkked ja kütuse lõppemine ning sügisel hakkab mõjutama ilm. Külmal ajal käivad merel juba teadlikumad käijad, kellega ootamatusi juhtub harva.
/nginx/o/2019/08/21/12487567t1h45ae.jpg)
„Kohe, kui tuleb ilus ilm, on merel sellistki kaadrit, kes oma aluseid korralikult ei hoolda, ja alkohol tekitab samuti probleeme,” kõneles Feld.
Mõnikord on hädasolijat raske mõista. „Üks vana purjetaja tegi iga päev merel väikese tiiru. Tol päeval oli ilm rohkem kui hapu ja mees sõitis madalikule kahe puuharu vahele kinni. Püüdsime teda ära tuua, aga päevinäinud puupurjekas oli mehele nii kallis, et ta keeldus meie paati tulemast. Lõpuks saime ta kaldale ja järgmisel päeval purjeka samuti kätte,” jutustas Feld.
Veel meenutab ta, kuidas kord päästeti vanahärra, kes läks napsusena pikkade kalamehekummikutega kahlama, kummikud nööriga kõvasti kinni seotud, aga kaotas vees tasakaalu. „Õnneks naaber nägi, et nina veel veest paistab. Kummikud vett täis, umbsõlmesid lahti ei saa. Saime mehe kätte nii, et ta kehatemperatuur oli 31 kraadi. Kõik lõppes siiski hästi.”
Vabatahtlikel merepäästeühingutel on kaks katusorganisatsiooni, Eesti Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste ning Päästeliit, mille tegemised on omavahel põimunud.
„Merepäästeühingud tekivad pigem sinna, kus on eestvedajaid. Vajadus võib ju olla, aga kui initsiatiivi kohapeal pole, jääb vajadus tagaplaanile,” tunnistas Feld, kes peab kohe sadama kõrval asuvat Paatsalu puhkekeskust. „Meie ühing koondab kahtekümmet siitkandi meest ja naist, kellest üle poole on aktiivsed päästjad.”
Feld tunnistas konkreetseks minemata, et registreeritud on selliseidki ühinguid, mis aktiivsusega silma ei paista. „Algul mõeldakse, et teeme ühingu, kutsume seltskonna kokku ja merel on vahva olla. Ent reaalsus on, et ka vabatahtlikuna pead iga päev mõne tunni sellele pühendama ja kui midagi juhtub, siis märksa rohkem, sealhulgas uneajast.”
Paatsalus tegutseb merepäästeühing kümme aastat, aga tegelikult on paljud selle liikmed olnud päästega seotud märksa pikemat aega.
„Päästmine on üks osa tavapärasest aastasadu katkematult kestnud rannaelust,” kommenteeris Feld. „Lihtsalt nüüd on tegevus organiseeritum ja meil on võimalik toetust küsida.”
Kui vanasti mindi merele lappajaga või oma paadiga, siis mullu saadi kätte just päästjate vajaduste järgi Saaremaal Alunaudis ehitatud alus – see on uppumatu, pontoonid on täidetud vahuga, sellel on päästjate vajadustele vastavad jääklass ja naftapidavus ning sobivad töösüsteemid.
„PRIA tasus üheksa kümnendikku aluse ligi 30 000eurosest maksumusest, ülejäänu kogusime liikmetelt. Alunaut tegi suurepärast tööd,” kiitis Feld.
Vabatahtlikuks merepäästjaks olemine toob kaasa palju kulusid. „Eesmärk peaks olema, et vabatahtlikud investeerivad aega ja nende muud kulud kaetakse. Paati on vaja kuskil hoida, meil on autod, maasturid, kärud, treilerid, mootorsaanid, kelgud, hulk isikukaitse- ja päästevahendeid. Kõik peab töökorras olema, kõike peab hooldama ja uuendama. Juba lubade, kindlustuste ja lõivude peale kulub ühingul soliidne summa, vaja on maksta kütuse ja elektri eest. Meie iga-aastane püsikulu on umbes 30 000 eurot. Mehed peavad osaliselt ise kinni maksma ka koolitustel osalemise. Nii et päris kallis lõbu see teiste elude ja vara päästmine,” muigab Feld.