Raudrohud ja raudürdid lillepeenras

Kõige levinumad on aedades hariliku raudrohu punase- ja roosaõielised sordid. Foto: Säde Lepik

Augustis saab aias imetleda mitmeid eriilmelisi õitsejaid, mille nimes kordub sõna raud. Valgete õite ja mõrkja lõhnaga harilik raudrohi (Achillea millefolium) on muidugi kõigile tuttav. Lillepeenrasse ei tasu seda loodusest tuua, sest seal tikub see nii seemnete kui ka juurevõsunditega ruttu levides võimust võtma. Looduslähedase ilmega aia lilleniidul on raudrohi aga väga abivalmi ravimtaimena muidugi teretulnud. Praegu jõuabki selle värskemaid korvõisikuid koguda ja kuivama panna. Kui pole tugevaid öökülmi, siis õitseb raudrohi oktoobrini. Kui aga õites on juba natukenegi pruuni tooni, siis need terviseturgutuseks enam ei passi.

Ladinakeelse perenime Achillea on raudrohi saanud „Iliase” kangelase Achilleuse järgi, kes olevat oma sõdurite haavu raudrohuga praavitanud.

Mitme rahva usundis on raudrohi olnud maagiline taim: juba raudrohu nuusutamine muutvat meelte taju kirkamaks, kalmistult või risttee äärest toodud ja padja alla pistetud raudrohi aitavat oma tulevast armastust näha, kotikese sees kaasas kantud raudrohu ja kõrvenõgesega saab üle kõigist hirmudest ja kui põrandat raudrohuveega pesta, peletavat see majast välja halva energia.

Meie rahvameditsiinis on hariliku raudrohuga ravitud köha, põletikke, kurgu- ja kõhuhädasid, selja- ja peavalu. Menstruatsiooni- ja reumavalu ning hemorroidide korral tehakse raudrohuvanne. Puruks hõõrutud raudrohuleht aitab peatada verejooksu. Raudrohi puhastab verd, soodustab vere hüübimist ja seedimist, lõõgastab spasme ja tugevdab organismi. Meil samuti looduslikult kasvavad võsa- ja idaraudrohi (vastavalt A. ptarmica ja A. salicifolia) ei ole ravimtaimena nii mõjusad, võsa-raudrohi on see-eest kodumaistest liikidest kõige ilusam. Raudrohuteed või -tõmmist ei tohi palju (mitte üle ühe klaasitäie päevas) ja pikalt järjest tarvitada, sest see võib soodustada trombiohtu.

Ehivad kuivemaid kohti

Iluaias kasvatatakse mitmest raudrohuliigist (tavaliselt harilikust, angervaks- ja võsa-raudrohust) aretatud sorte.

Hariliku raudrohu sorte on nii eredates kui ka õrn­pastelsetes toonides. Foto: Säde Lepik

Juba 19. sajandist on meilgi püsikupeenras kasvatatud kollaste õite ja hallikasroheliste kaheli sulgjaguste lehtedega angervaks-raudrohtu (A. filipendula), mis looduslikult kasvab Kaukaasias, Iraanis, Afganistanis, Väike- ja Kesk-Aasias. Ilusamatel sortidel (nt ‘Golden Plate’) võib tiheda ja lameda liitõisiku läbimõõt olla kuni 20 cm. Sordist olenevalt sirguvad taimed 70–80 cm kõrguseks, mõned ka üle 1 m. Angervaks-raudrohi sobib hästi vaasi ja ka kuivatamiseks.

Kõige levinumad on aedades hariliku raudrohu punase- ja roosaõielised sordid (nt ‘Red Velvet’, ‘Red Paprika’, ‘Cerise Queen’, ‘Red Beauty’, ‘Summerwine’, ‘Appleblossom’ jt, kõrgus 50–60 cm), sest kuiva kohta on sama säravat ja vähenõudlikku õitsejat raske leida. Väga toredad on seal muidugi ka lavendlikarva õitega sort ‘Lavendel Beauty’, ‘Summer Pastell’ ja oranžikas-kollakas ‘Terracotta’. Raudrohud on kenad päikeselisel ja kuival kohal kasvades, neile meeldib liivane ja vett hästi läbilaskev muld, kuid need saavad hakkama ka poolvarjus ja tavalisel aiamullal. Kui õied närbuvad, lõigake õisikuvarred tugevalt tagasi, ehk jõuab taim siis uue puhmiku kasvatada ja septembris taas õitseda.

Kuivmüürile või kiviktaimlasse sobivad hästi u 15 cm kõrguseks kasvava sidrunkollaste õitega karvase raudrohu (A. tomentosa) sordid (nt ‘Aurea’), mis moodustavad mõnusaid padjandeid.

Võsa-raudrohi (A. ­ptarmica) on teistest niiskuslembesem, sellele sobib toitainerikkam pinnas ja näiteks rooside naabrus. Valgete õitega raudrohtu soovides otsige oma just võsa-raudrohu sortide seast: nt sortidel ‘Boule de Neige’ ja ‘Schneeball’ on õrnad puhasvalged täidisõied – asjatundjad küll ütlevad, et sellise efekti annab see, et korvõisikus on neil palju keelõisi, putkõied aga puuduvad üldse. Liigi ühekordsed valged õied meenutavad tillukesi karikakraid.

Liike, millega võib katsetada, on rohkemgi (nt siberi ja kreeka raudrohi, mida on ka sordiaretuses kasutatud), kuid need meie aedades kuigi kaua ei kesta. Raudrohuliike võib paljundada seemnetest, sorte saate kevadel jagada või neist varrepistikuid teha.

Ameerikast pärit

Raudürdid pole raudrohtudega üldse sugulased, suures raud­ürtide perekonnas (Verbena) on u 250 valdavalt Ameerika mandri kesk- ja lõunaosast pärit liiki. Euroopast on neid ainult kaks, sh harilik raudürt (Verbena officinalis), mis on meilgi külmakindel. Ladinakeelse perekonnanime said raudürdid sõnast verbum väidetavalt selle järgi, et vanad roomlased olevat vannet andes oma sõnu ­kinnitanud just hariliku raud­ürdi oksaga.

Ka raudürtide seas on ravi- ja võluväega taimi, mida on kasutatud armujookides, loitsides ja kurjade vaimude peletuseks. Tallinna Botaanikaaia menukailt maagiliste taimede näitustelt on mul nt meeles, et raudürt pakub kaitset välgu ja tormi eest ning avab katkised lukud.

Raviteedes on kasutatud nii hariliku raudürdi lehti kui ka väikseid õisi. Teele on omistatud rahustavat, toniseerivat, bakterivastast ja diureetilist toimet, seda juues olevat uni sügavam ja öist higistamist vähem. Raudürdilt on abi otsitud ka paisete jt nahahaiguste, migreenihoogude, astma, palaviku, bronhiidi, depressiooni, maksahädade, reuma jm korral. Raudürdi eeterlikke õlisid kasutatakse parfüümides. Hariliku raudürdi lehti võib toite maitsestades kasutada iisopi asendajana. Praegu saate katsetada, millise maitsenoodi annab raudürt hapendatud kurkidele, tomatitele ja aedubadele.

Suvelilledena näeb meil mitme soojalembese raud­ürdiliigi ristamisel saadud aed-raudürdi (Verbena xhybrida või Glandularia xhybrida) sorte. 15–40 cm kõrguseks kasvavatel taimedel on kobarais väikesed valged, roosad, punased, kirgassinised, lillad või kirjud hästi lõhnavad õiekesed. Sordinimed viitavad enamasti värvile: ‘Luzifer’ on punane, ‘Quartz Burgundy’ veinpunane, ‘Apricot Shades’ aprikoosikarva … Taimel on karvased munajad või hoopis peensulgjad lehed ja hästi harunenud neljakandilised varred. Aed-raudürdid õitsevad juuni lõpust külmadeni, neile meeldib viljaka mullaga päikesepaisteline kasvukoht. Eriti toredad on rippuva kasvukujuga sordid, ­segaamplisse võib raud­ürdi istutada nt koos petuunia, lamava käokulla, kaksikkannuse või rusega.

Argentiina raudürt koos kosmoste ja pruudisõlgedega. Foto: Säde Lepik

Õhulise olemisega argentiina raud­ürt (V. bonariensis) on meil nii moodi läinud, et pealinnas näeb selle peeneid kõrgeid (u 1,5 m) varsi kroonivaid lillasid õiekobaraid tihti avalikel istutusaladel ja taimeanumates. Ilusad on need jäikade vartega taimed suure rühmana ja ka koos teiste lillede, nt lilltubakate, daaliate või purpur-siilkübaratega, mis raudürdi varsi natuke varjavad. Sort ‘Finesse’ jääb natuke madalamaks (1,2 m). Pikliksüstjad lehed on karedad ja hambulise servaga. Tänuväärne taim on argentiina raudürt kasvõi sügisesse ulatuva õitseaja pärast. Lõikelillena vaasis on see ilus vähemalt nädala.

Tagasilõigatud argentiina raudürti võib proovida talveks katta, kuid tavaliselt need talvist niiskust ja külma väljas üle ei ela.

Üsna sarnane, kuid hoopis madalama kasvuga (30–50 cm) ja natuke suuremate lillade või sinakate õitega liik on samuti Lõuna-Ameerikast pärit roodne raudürt (V. rigida).

Raudürdid vajavad aias päikeselist, hea drenaažiga parasniisket ja toitainerikast kasvukohta. Ilusamad on need kuumal ja kuival suvel, kuid ka vihmad ei riku neid ära. Oma aeda saab raudürdid neid märtsis seemneist ette kasvatama hakates. Enne külvi võiks seemet ööpäeva vees leotada. Pikaldase valgusidanejaga on vaja palju kannatust, külvist õitsemiseni kulub neil umbes kolm kuud. Lihtsam on taimed aiandist osta. Raudürtide valik on iga aastaga järjest parem.