Tahate maasikat mahedalt kasvatada? Kaotate poole saagist

Ulvi Moor uurib, kas selline võrgutunnel on piisavalt kindel, hoidmaks kahjur­putukad maasikatest eemal. Foto: 3 × Priit Põldma

Pärast tänavust suve, mil paljud aiapidajad oma maasikamaalt kausi asemel tassiga saaki korjamas käisid, kahtlevad nad, kas ilma keemiata üldse on võimalik maasikaid kasvatada. Nii palju on igasugu kahjustajaid!

„Jah, on võimalik maasikaid mahedalt kasvatada, aga sellega peab tõesti arvestama, et poolest saagist jääd ilma,” ütles mahemaasika kasvatamise võimalusi uuriv Eesti Maaülikooli aianduse õppetooli dotsent Ulvi Moor.

Mahemaasika kasvatamise katsed toimuvad Aiandus­klastri projekti raames ja eesmärk on välja selgitada, kas ja mil viisil saaks mahemaasikaid tootmises kasvatada nii, et see tegevus ka kasumit toodaks.

Kaks aastat katsetatakse maasikakasvatust tunnelis ja seejärel kaks avamaal. Käesolev aasta oli projekti esimene ja katsealalt saadi päris hea saak, aga nagu öeldud, pool potentsiaalsest saagist läks siiski loodusele.

Katsetusse võeti kolm sorti: ‘Allegro’, ‘Polka’ ja ‘Sonsation’. Miks just need? Moor seletas, et ‘Allegro’ on varajane ja jahukastekindel, ‘Sonsation’ saagikas ja ‘Polka’ väga levinud.

„Kõige paremaks osutus ‘Sonsation’, ‘Polkal’ oli palju seemnenäki kahjustust ja ‘Allegro’ on üldiselt vähese saagiga” ütles Moor. „Seemnenäkk on putukas, kes sööb marja pealt ära seemned ja kuna ‘Polka’ vili on hästi pehme, siis eelistab kahjur seda sorti, kuna seemneid on kergem kätte saada. Kahjustatud vili tundub limane ja sarnaneb nälkjate kahjustusega, aga seemnenäkk jätab seemnekestad vilja alla hunnikusse, selle järgi on hea vahet teha. Müügiks sellised marjad ei kõlba.”

Seemnenäkk armastab sedavõrd maasikaseemneid, et ei suutnud nende söömist lõpetada isegi pudelisse lõksu püütult. Foto: Priit Põldma

‘Allegro’ andis küll kõige vähem saaki, aga nagu öeldud, on see varajane sort ja lisaks jahukastekindel. Parimaid tulemusi näidanud ‘Sonsation’ on saagikas, seemnenäkk seda väga ei armasta ja jahukastest on võimalik mahevõtetega jagu saada.

Suurim kahjustaja

Maasikasaagi kahjustajaid ja haiguseid on suur hulk. Üks levinumaid kahjureid meie oludes on ripslane ja nii võetigi mahemaasika katses muu hulgas vaatluse alla ripslasega võitlemise eri viisid. Ühes variandis kasutati liimpüüniseid ja teises võrktunnelit ehk maasikad olid kaitstud peenikese võrguga, kust kahjurid läbi ei saa tulla.

Moor rääkis, et kuna ripslane ise ei lenda, siis ta liimpüünisesse hästi ei jää, küll aga jäi liimpüünisesse palju teisi putukaid. On olemas ka feromooniga liimpüünised ja järgmisel aastal katsetatakse nendega.

Lisaks kahjuritega võitlemisele tuleb mahekasvatuses maasikaid ka väetada. „See ei ole õige, et mahemaasikas peaks kasvama väetamata,” rõhutas Moor. „Kasutasime maheväetisi ja viljad olid ilusad suured.”

Mida praegu teha

Augusti teine pool on just õige aeg hakata tulevase aasta saagi nimel tegutsema. Nimelt hakkab maasikas augusti lõpus ja septembri alguses, kui päeva pikkus jääb alla 14 tunni, moodustama õiealgmeid, mis tagavadki järgmise aasta saagi. Just sel ajal on vaja maasikat kindlasti kasta ja väetada. Kui siis on maasikal kuiv ja pole piisavalt lämmastikku, tuleb järgmisel aastal vähe marju. Koduaiapidajal soovitas Moor kasta maasikaid nõgesevirtsa või kanasõnniku leotisega. Kelle eesmärk pole mahedalt majandada, võib kasutada ka maasikaväetisi, mida leiab poest.

Parem oleks väetis esmalt vees lahustada, sest maasikal on nõrk juurestik ja mullale puistatud graanulitest ei jõua toiteelemendid juurteni õigel ajal, seda eriti siis, kui muld on kuiv. Lämmastiku andmisega ei tohi hilja peale jääda, kindlasti ei tasu seda panna septembri teises pooles, sest siis ei suuda taim talvele piisavalt tugevana vastu minna.

Maasikakasvatajad jagunevad kahte lehte: ühed lõikavad lehed ära ja teised mitte, lisaks veel pidev küsimus: millal on õige aeg lõigata?

Moor ütles, et esimesel kasvuaastal lehti ei lõigata. Teise ja kolmanda aasta istandikes on kasulik lehed ära lõigata kohe pärast saagi koristamist ja mitte mingil juhul ei tohi teha seda sügisel. Tavaliselt lõigatakse juuli keskel.

Lõigatakse ära vanad kahjuritest puretud kõrged lehed, mitte aga risoomini välja, alles tärkavaid väikeseid lehti ei puututa. Taim kasvatab sügiseks uue terve lehestiku ja tal on jõudu moodustada õiealgmeid.

Ripslase vastu

Sage maasikasaagi rikkuja ripslane kahjustab taimi õitsemise ajal. Ta läheb õie sisse, imeb õiepõhjast mahla ja vili ei arene normaalselt, jääb pisikeseks ja läheb pruuniks. Vili pole enam ilus, aga süüa kõlbab ja mari on tegelikult väga magus.

„Kui avastate esimese pruuni vilja, siis enam midagi teha ei saa,” tõdes Moor ja ütles, et tegutsema peab õitsemise ajal. Koduaias võib näiteks juba enne õitsemist taimedele peale panna peenikese putukavõrgu, et ripslane ligi ei pääseks. Selliseid putukavõrke saab tellida internetist.

Võib kasutada ka liimpüüniseid. Mujal maailmas kasutatakse mahekasvatuses neemipuu mahlast tehtud looduslikku putukatõrjevahendit NeemAzali, millega õitsemise ajal paar korda taimi pritsitakse.

Liimpüünised on üks võimalus maasikasaaki kahjurite eest kaitsta, paraku mitte väga tõhus. Foto: shutterstock

Ripslast on võimalik ka silmaga näha. „Kui maasikas õitseb ja sõrmega kollasest õiepõhjast üle tõmmata, siis see ripslasele ei meeldi ja ta jookseb õiepõhjast välja. See on paari millimeetri pikkune kriipsuke. Kes on teinud pärga võilillest või karikakrast, see on ilmselt neid kriipsukesi näinud,” rääkis Moor. „Kui ühest õiest 2–3 ripslast välja jookseb, siis on kindlasti vaja midagi ette võtta, muidu saaki ei saa.”

Kuna ripslasele meeldib soojus, siis kõige rohkem kipub ta kahjustama esimese aasta taimi, mis õitsevad jaanipäeva paiku.

Teine saagi rikkuja on seemnenäkk, kes sööb marja pealt seemned ära. See on süsimust punakate jalgadega umbes sentimeetripikkune jooksiklane. Moor tõdes, et sellest putukast on väga raske vabaneda, ka tavakasvatuses. Võib panna peenrasse lauajuppe, mille alla need peituvad, ja seemnenäkid lihtsalt füüsiliselt ära korjata. Natuke aitab seegi, kui hoida maasikapeenra ümbrus puhas, et seal poleks kasvamas kõrget heina.

Kilega või mitte?

Viimasel ajal on peale suurte tootmispõldude ka koduaedades üle mindud maasikapeenarde katmisele kas kile või mõne kangaga ja Moor pidas seda heaks. „Maasikat peab kasvatama multšil, sest palja maa peal on maasikal rohkem seenhaigusi, näiteks nutthallitus tuleb mullast. See on võrreldes hahkhallitusega n-ö pikema karvaga hallitus, mis muudab viljad kiiresti vedelaks ja nakatab ka kõiki teisi vedelikuga kokku puutunud maasikaid,” seletas ta.

See on igaühe enda valik, kas kasutada peenra katmisel põhku, kilet või peenravaipa, aga koduaias on peenravaip parem, sest tilkkastmissüsteemi seal tavaliselt pole ja kile vett läbi ei lase.

Uue istutusala võib rajada kas sügisel või kevadel. Kes tahab kohe esimesel aastal saaki saada, peaks kasutama frigotaimi ja neid saab vaid kevadel. Tütartaimedest võib uue peenra veel sel aastal istutada, aga tütartaimi valides jälgige, et emataim poleks haige.

Miks Eesti sorte pole

Kõigile tuntud maasikasort on ilmselt ‘Polka’, lisaks tuleb peaaegu igal aastal turule mõni uus võõramaise nimega sort. Miks ei tea me aga midagi kodumaistest maasikasortidest?

Moor ütles, et Eestis on mõni maasikasort aretatud küll, näiteks sort ‘Helean’, mille säilik on Polli Aiandusuuringute Keskuses ka olemas. Paraku Eestis aretatud sorte tootmises ega koduaedades ei kasvatata.

„Sordiaretus nõuab suurt tööd ja vaeva, selle käigus tehakse tuhandeid-tuhandeid ristamisi, enne kui tuleb välja sort, mis vastab tootjate ja tarbijate ootustele: on saagikas, talvekindel, haiguskindel, ilusa välimuse ja hea maitsega,” seletas ta. „See on väga kulukas ja pikk protsess. Kuna paljudes riikides, näiteks Hollandis, on juba heal tasemel sordiaretus, siis Eestis lihtsalt pole nii palju võimalusi, et nendega sammu pidada. Kasvatatavad sordid muutuvad kiiresti.”

Koduaeda soovitas Moor valida ikka jätkuvalt ‘Polkat’, mis on vähenõudlik ja talvekindel, kuid kuna selle pehme vili ei kannata hästi transporti, siis Hollandi taimetootjad paljundavad seda sorti üha vähem ja varsti ei pruugi olla lihtne ‘Polka’ frigo­taimi leida.

Lauamarjaks sobivad koduaeda ka ‘Sonata’ ja ‘Sonsation’, mis on samuti maitsvad, aga seest heledad, mistõttu neist saab heleda moosi. Kõige tumepunasema moosi saab ‘Malwinast’, aga seda sorti on raske kasvatada – sel on palju lehti ja suhteliselt vähe vilju ning lühikese viljavarre tõttu on viljad puhma sees ja kipuvad hallitama. ‘Asia’ on uus sort, mida tootmises järjest rohkem kasvatatakse, see on samuti seest tumedam ja magus.

Toormoosi valmistamiseks on Moori enda lemmik ‘Jive’, mis on hapukama ja tihedama viljaga, mistõttu tuleb ka toormoos paks ja vürtsika maitsega. Põhja-Eestis armastatakse ‘Florencet’, sellest peaks ka kasvatajate kinnitusel hea toormoosi saama.