Äikese ohud

See, millised ohud on juhtival kohal, oleneb äikese liigist. FOTO: Ants Liigus/Scanpix

FOTO: Ants Liigus/Scanpix

Kuna äikeseoht on paisunud üpris suureks, kuid äikesest on juba üldtutvustavalt juttu olnud, siis seekord räägin mõningatest äikesega seotud ohtudest, sest äike on alati potentsiaalselt ohtlik nähtus.

Tasub meenutada, et äike on (osaliselt) elektriline atmosfäärinähtus, mis tekib tõusvate õhuvoolude ja konvektsioonipilvede intensiivse arengu käigus, ning sellega kaasnevad rünksajupilved (alati, kuid võivad olla maskeeritud ehk peitunud teistesse pilvedesse, suitsu- või põuasompu), sajualad, õhuvoolud, elektrilaengud, välgud, müristamine jne.

See, millised ohud on juhtival kohal, oleneb äikese liigist. Äikest liigitakse kahel moel: sünoptilise olukorra ja organiseerumispõhiselt. Neist esimese järgi jaguneb äike õhumassisisesteks ja frontaalseteks, mõlemad omakorda vastavalt termilisteks, advektiivseteks ja orograafilisteks (õhumassisisesed); ja frondi tüübi järgi sooja, külma, oklusiooni- jne frondi äikesteks. Maailmas kasutatakse pigem organiseerumispõhist äikeste liigitamist, sest sel on suurem praktiline tähtsus, sh rahvatervise seisu­kohalt: iga äikeseliik on ohtlik omal moel, kuid see ei tähenda, et teist liigitusviisi ei tunnustata või et seda võiks eirata.

Kui äike on kujunenud vaid ühes võimsas pilverüngas või -sambas ehk rünksajupilveks ongi vaid üks element, siis nimetatakse seda lihtrünksajupilveks (single cell). Sel juhul pole õhumassis märgatavat tuulenihet ja rünksajupilved ei pruugi organiseeruda, vaid võivad jääda üksikuteks. Need on harva ohtlikud, ent kui õhumass on energia­rikas (nt labiilsusenergia näitaja CAPE ulatub üle 1000 J/kg), võivad siiski põhjustada lühiajalise pagi, paduvihma või rahehoo. Seega põhiline oht selle äikeseliigi puhul on välgutabamus. Kuigi Eestis registreeriti viimane surmaga lõppenud välgutabamus 2001. aastal Virumaal, hukkub maailmas igal aastal koguni kümneid tuhandeid inimesi, usutavaks võib pidada ca 20 000 või enam inimest. Seega on tegu mõne mõttes olulise riskiga, eriti kui suvi on äikeseline. Enamik välgutabamuse ohvritest on troopikas, kus mõnes piirkonnas on keskmiselt üle 100 äikesepäeva aastas. Võrdluseks: Eestis on 10–25 äikesepäeva aastas.

Kõige sagedamini kujuneb äike mitmest pilveelemendist koosnevas kogumis: liitrünksajupilves (multicell). Selle tekkeks peab olema märgatav tuulenihe. Niisuguse äikese puhul on rünksajupilved koondunud kogumitesse (lihtne liitrünksajupilv) või paiknevad pika ahelana (joonpagi – squall line), mida saab eriti hästi jälgida radaril või satelliitpildil. Sageli on liitrünksajupilved seotud mõne frondiga, sest seal on tuulenihe suurem. Ühtlasi on liitrünksajupilved märksa ohtlikumad: kaasneda võib tugev pagi, rahe või paduvihm, mis põhjustab äkküleujutuse; võimalikud on ka tornaadod, mis enamasti ei ole siiski kuigi tugevad. Sellises äikeses on lisaks välgutabamustele juhtivaks ohuks pagituul.

Ja lõpuks on olemas neljas äikeseliik – ülirünksajupilv (supercell), mis areneb väga tuulenihkelises õhumassis. See on põhiline hiidrahe ja tugevate tornaadode põhjustaja.

Hilissuvi, mis algas ilma järgi juba 5. juulil, jätkab vankumatult oma rada. Ehkki ei ole enam sellist jahedust nagu läinud nädalal, ei ulatu temperatuurinäit 25 kraadi lähedale. Sagedased on hoovihmad ja äike. Näib, et selline ilmastik püsib pikemat aega.

Populaarne

Tagasi üles