Elu vanavaralaadal: eile ostsin, täna müün

Kuido Saarpuu
Copy
Seidla laadalt leiab nõusid igale maitsele.
Seidla laadalt leiab nõusid igale maitsele. Foto: Kuido Saarpuu

Kuigi laulupeo nädalavahetusel Järvamaal Seidla mõisa pargis peetud vanavaralaada „Kila-kola” ajal oli ilm sompus ja vihmane, leidsid laadale tee sajad kauplejad ja tuhanded huvilised.

Seidla vanavaralaada korraldaja Mati Raal meenutab naljaga pooleks, et ühelgi laulu- ja tantsupeoaastal pole neil ilmaga vedanud. Seidla laata korraldati juuli esimesel laupäeval juba 21. korda ja laadailma on jagunud igasugust. On olnud lausvihma, kus kauplejate masinad laadaplatsile kinni jäid. On olnud kõrvetavat päikest ehk õlle- ja kaljamüüjate pidupäevi. Sel korral oli ilm midagi vahepealset.

Tööd jagus kogu ööks

Nagu viimasel viiel-kuuel aastal tavaks, tuli laadale kaupmehi 240 ringis. Suure osa kauplejatest moodustasid lätlased ja leedukad. Seda kõike on laada algusaastatega (120–140 kauplejat) võrreldes palju rohkem. „Mul on väga hea meel, et lõunanaabrid on meie laada avastanud, kuid ma ise küll ei kujuta ette, et sõita sadade kilomeetrite kaugusele kauplema, istuda seal terve päev ära ja müüa umbes 200 euro eest ehk saada hädavaevu kütuse- ja toiduraha tagasi,” arutleb Mati Raal. „Järelikult peab olema mingi muu asi veel, mis kauplejad Seidlasse toob.”

Seidla laat paelub tuhandeid inimesi. Mullu jäi külastajate arv 3800 juurde. Tunamullu, eelmise laulupeo nädalavahetusel oli käijaid korraldajate sõnul 400–500 inimest vähem kui tavaliselt. „Pidu võib meie laata mõjutada, samamoodi võib mõjutada kehvem ilm. Ent kui vaadata lakkamatult voorivaid külastajate autosid, siis ei saa kurta,” kinnitab Raal laadapäeval.

Mati Raal tunnistab laadapäeva hommikul, et tal endal pole olnud mahti laadaplatsil ringi vaadata. „Korraldamistöö on kogu aja ära võtnud. Alles kl 9 paiku tulid viimased kauplejad kohale ja meie ülesanne oli neile laadaplatsil koht leida,” põhjendab ta. „Esimene müüja tuli kohale juba neljapäeva õhtul, lätlased-leedukad hakkasid tulema reede lõunast ja niiviisi on nad tulnud öö läbi. Oleme meeskonnaga paari tunni kaupa maganud, siis jällegi kauplejaid vastu võtnud ja platsile suunanud.”

Vanavara paelub vanemaid

Vanavaralaat ei ole vaid tavapärane ostjate-müüjate kauplemine. Raal selgitab, et osa tehinguid teevad omavahel eelmisel õhtul ära kauplejad omakeskis. „See on nii, et kavalamad mehed ostavad eelmisel õhtul odavalt teistelt asju kokku, et laadapäeval need kallimalt maha müüa. Äri on äri.”

Juba 40 aastat antiikmööbli ja vanavaraga kauplev Toivo Oja tuli Seidlasse kohale reede pärastlõunal. Mehel oli poeg kaasas ja kauplemise vahepeal täiendas Oja uue kraamiga ka enda isiklikke varaaitasid. „Olen ostnud õllekappasid ja kellasid.”

Just nagu Mati Raali sõnade kinnituseks paneb ta needsamad kapad-kellad enda letil ka müüki. Paremad asjad, mis endale said soetatud, on aga bussis peidus. Nende seas on näiteks aastast 1793 pärit paadimeistri höövel, mis läheb mehe Saaremaa maakodus olevasse kollektsiooni. Unikaalne ese sai soetatud 150 euro eest.

Laada esimestel tundidel läheb Toivo Ojal müügiks paar maali ja üks õllekapp.

Oja on Seidlas kohal olnud igal laadal. „Algusaastatel oli müük parem kui praegu. Tänapäeva noori selline kraam ei huvita ja vanemad huvilised on tasapisi kadumas,” avaldab ta. „Kaubaga on nii, et kui laadal vähegi ringi vaadata, siis üle poole kraamist on mujalt Euroopast toodud. Ehedaid Eesti asju, nagu minul on, napib.”

Siiski peab ta Seidla laata Eesti parimaks vanavaralaadaks. „Mina olen siin kohal, sadagu või pussnuge,” kinnitab ta. „Tunnen korraldajat väga hästi. Oleme ühe valdkonna ja kandi mehed.”

Kuna Toivo Ojal on Tallinnas antiigipood, siis käib vanavara soetamine iga päev. Ka sellistel laatadel nagu Seidlas. Isegi kui midagi ei müüda, siis vähemalt uuendatakse kontakte.

Seidla laata peetakse üheks paremaks vanavaralaadaks.
Seidla laata peetakse üheks paremaks vanavaralaadaks. Foto: Kuido Saarpuu

Laada paik on müügis

Ka Mati Raal kinnitab, et Seidla laat on vanavarahuviliste kokkusaamiskoht. „Võib-olla kõik kauplejad ei tulegi laadale niivõrd raha taga ajama, vaid ennast ja oma asju näitama. Mõni asi saab müüdud, mõni ostetud – see on selline mäng,” arutleb ta.

Tõele au andes tunnistab Mati Raal, et tema omaenda varaaitasid Seidla laadal pakutava kraamiga aastate jooksul suurt täitnud ei olegi. „Mõnikord otsin näiteks käepidemeid, mida mööbli restaureerimisel kasutada, mõnikord midagi muud. Mis seal salata, huvitavaid asju on aastatega jäänud väga palju vähemaks. Lette täidab hoopis Lääne-Euroopast toodud n-ö uusantiik,” sõnab ta.

„Mina suur vintage’i-huviline ei ole, kuid kõrvalt näen, et 1950.–1960. aastate asjad lähevad päris hästi kaubaks. Vaadake kasvõi endisaegseid vahvliküpsetajaid. Kolm-neli aastat tagasi oli neil väga hea minek ja kel neid vähegi müüa oli, need kruvisid hinnad lakke (40–50 eurot tk). Järgmisel aastal oli vahvliküpsetajaid veelgi rohkem, isegi originaalpakendis ning hind kukkus kohe ­25–30 euro peale. Igal aastal on laadal omad menukaubad.”

„Minu jaoks on suur üllatus, kust võetakse välja originaalpakendis vanad asjad, olgu vahvliküpsetaja või kile sees maitseainetopsid. Ju eestlane on loomult säärane, kes hoiab asju alles,” nendib ta. „Eks tol ajal oli kaubavalik ahtake. Ühesuguseid asju kingiti nii pulmadeks kui ka juubeliteks. Mäletan, et enda pulmadeks sain kolm ühesugust kella. Selge, et lõpuks müüsin neist kaks maha.”

Siiani on Seidla laat toimunud traditsioonilises võtmes. Suurt reklaami pole vaja. Inimesi, kes teavad, et juuli algul toimub Järvamaal selline laat, on aastatega kogunenud hulganisti. „Kui üks asi on niivõrd kaua kestnud, siis pigem on nii, et mina ei pea ütlema, et tulge laadale, vaid minult küsitakse, kas laat ikka toimub,” kõneleb Raal.

Ükskõik kui tuntud laadaga tegemist on, siis päris ise see end ei korralda. Mati Raal ütleb, et nii kaua kui Seidla mõis kuulub nende pereettevõttele Tsunftijänes, laat ka toimub. „Sedavõrd suure hoone korrastamine käib meile üle jõu ja mõis on seetõttu müügis. Elus pole ju ükski asi igavene ja olen sisimas valmis, et laadatraditsioon võib kunagi katkeda. Me ju ei tea, võib-olla uus omanik ei taha mõisa taga platsil mingit laata näha,” räägib ta.

Kui mõni tööriist puudu, leiab selle vanavaralaadalt.
Kui mõni tööriist puudu, leiab selle vanavaralaadalt. Foto: Kuido Saarpuu
Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles