Alatskivil valmivad käsitööveinid

Külli Must ostis selle maja oma pere ja sõpradega 20 aastat tagasi.

FOTO: 2 x Tiit Efert

Peipsiääre vallas Alatskivi lossi veerel peab pereettevõte Alatskivi Mõisamaitsed väikest Hirveaia veinikeldrit, kus valmistatakse kohalikke veine. Huvilistel on võimalik neid degusteerida ja kaasa osta.

Hirveaia veinikelder asub Alatskivi mõisale kuulunud kolossaalsete seintega jääkeldris. Paksud seinad hoidsid omal ajal ruumist sooja õhu eemal. Keldri all asus külmkamber, kus talvel hoiti Alatskivi järvest väljalõigatud jääd. Jääst õhkuv külm hoidiski jääkeldri ruumid jahedana ka kõige kuumemal suvepäeval. Vanasti polnud ju elektrit ega jahutusseadmeid. Tänapäeval on külmkamber kasutusel keldrina ja seal asub ruume küttev katlamaja.

Enne teist maailmasõda asus jääkeldri ruumides kauplus, hiljem ka pank ja postkontor. Lisaks ehitati sinna töötajate eluruumid. Nõukogude ajalgi tegutses majas pood, kuni Alatskivi keskusesse ehitati uus kauplusehoone. Seejärel kasutati ruume jõusöödahoidlana.

Külli Must ostis selle maja oma pere ja sõpradega 20 aastat tagasi. „Plaane oli igasuguseid,” sõnab Külli. Juhtus aga nii, et majja jäi toimetama üksnes Külli pere. Maja teisele korrusele rajati kodu. Jääkeldri ruum seisis pikki aastaid kasutamata. Külli juhtis samal ajal sihtasutuse juhina Alatskivi lossi restaureerimist, mis nõudis täielikku pühendumist ja valmisolekut. Kui loss sai valmis, tundis Külli ennast nagu mooramees, kes on oma töö teinud ja võib minna. Ta andis ülemöödunud kevadel lossi juhtimise üle.

Küllil tekkis vaba aega ja aasta tagasi avas ta kunagises jääkeldris Hirveaia veinikeldri, kus lisaks veinile valmivad äädikad ja teed. Muu hulgas kuulus tee ivan-tšai, mida Peipsi ääres põdrakanepist traditsiooniliselt tehtud on. Lisaks valmistab Külli seepi ja õpetab seebitegu teistelegi.

Tähelepanu keskmes vein

Aga vein on saanud kõige rohkem tähelepanu. Veinikeldri põhitegevus on degustatsioonid. Külli ei ihka oma tooteid poodidesse müügile saata. Laia kättesaadavuse korral kaotaks Alatskivi Mõisamaitsed koos veinikeldriga oma erilisuse. Küll aga pakuvad nad veine kohalikele toiduettevõtetele. Vastvõtt sõltub sellest, kui kiiresti tõdevad toitlustajad, et kohalikud käsitööveinid on omaette väärtus. Tõtt-öelda on kohalik veinikultuur jõudsalt arenenud. Nõukogude ajast on jäänud arvamus, et marjavein on kahtlane magus rüübe. Alatskivi mõisamaitsete hulka kuuluvad ka kuivad veinid. Ja mitte ainult. On veine, mis sobivad lihaga, on veinid, mis sobivad kala kõrvale. „Me saame oma klientuuri harida,” sõnab Külli, kellel on kaks haridust. Esmalt on ta õppinud toiduainete tehnoloogiainseneriks, hiljem magistriõppes kultuuriväärtuste säilitamise eksperdiks. Hirveaia veinikeldris proovib ta mõlemad teadmised ühendada.

Alatskivi Mõisamaitsete veinid.

FOTO: Tiit Efert

Veinide koostisosad on kohalikud, välja arvatud Itaaliast pärit veinipärm. Kõik on põhimõtteliselt mahe, kuigi märki taotleda pole plaanis. Milline on kõige parem vein? Selle küsimuse peale Külli naeratab. „Kõige parem vein on see, mis maitseb kõige paremini. Ei ole valesid valikuid ega valesid maitseid,” vastab ta.

Inspiratsiooni on kogutud Saksamaal asuvatest veinimajadest. „Veinikeldrist on saanud üks osa meie elust,” räägib Külli. Ettevõtmises on talle abiks kolm tütart.

Külastajaid jagub

Kuigi tegutsetud on vaid üks aasta, on Külli rahul. „Võtame hästi rahulikult,” sõnab ta. Kliendid tahavad uusi maitseelamusi ja seda Alatskivil pakutaksegi. Degusteerimise käigus saab nautida viie veini maitset.

Lisaks toovad Peipsimaale turiste võrgustikud. Sibulatee võrgustik ühendab peamiselt Peipsiääre valla 30 ettevõtet. „See on väga tugev võrgustik. Tutvustame kõiki ja kogu piirkonda ühiselt. Oleme selle sees üks lüli,” kõneleb Külli ning lisab, et kui kellelgi läheb hästi, siis see toob kasu ka teistele. Veel hindab ta väga Peipsi Toidu võrgustiku tööd, mis korraldab tänavugi (24.–25. augustil) Vasknarvast Saaboldani Peipsi toidu tänava, mis kulgeb ka läbi Alatskivi.

Kui talvisel ajal jõuavad Peip­simaale pigem ainult turismigrupid, siis suvisel ajal liigub ka üksikturiste. Ametlikult on Hirveaia veinikelder avatud reedel ja laupäeval. „Aga kui oleme kodus, siis saab ikka sisse astuda,” julgustab Külli.

Süüa veinikeldris ei valmistata. Augusti lõpus osaletakse küll 175 kilomeetri pikkuse Peipsi toidutänava projektis. „Aga pop-up-restorani püstipanek on pigem erand,” sõnab Külli. Veinide degusteerimise kõrvale pakutakse leiba, karaskit, kitsejuustu, soolarääbist, marju ja kurki. „Kõik on kohalikud tooted või toorained,” kinnitab Külli.

Kokku on alkoholiregistrisse kantud kümme Alatskivil tehtud veini, aga mõned neist on suve teiseks pooleks juba otsas. „Astelpaju on otsas ja Hirveaia Mullikat ka enam pole,” loetleb Külli. Õnneks on uus hooaeg juba alanud. Kogused on väiksed, ühte sorti veini teeb ta 150 kuni 200 liitrit ja kõiki veine kokku suurusjärgus tuhat pudelit. Kõik on puhas käsitöö. „Sel hooajal kordame vanu ja katsetame uusi,” lubab Külli. Näiteks proovib ta teha koostöös naaberkülas Alasool asuva Õnne taluga mee ja kirsi veini.

Mitu võimalust

Külli põhiamet on Kalevipoja muuseumi arendusprojekti juhtimine. Mis siis juhtub, kui see aasta pärast valmis saab, seda Külli täpselt ei tea. Võimalik, et vabaneva aja ja energia pühendabki ta siis veinikeldrile.

Seal saab korraldada väiksemaid seminare, salongiõhtuid või kohalikele tantsuõhtuid. Välja on pakutud ka kellaviietee, kus maitstakse viit sorti traditsioonilisel viisil tehtud fermenteeritud teed. „Seda võiks rohkem tutvustada,” arvab Külli.

Alatskivi on tema hinnangul elamiseks suurepärane paik. „Maa ei jookse tühjaks, siia tullakse tagasi,” räägib Külli. See piirkond pole mingi ääremaa. „See aeg on möödas.” Aga iseenesest ei teki ka midagi. „Tuleb ise tubli ja ettevõtlik olla, siis leitakse sind üles,” tõdeb Külli.

Eesti veinil läheb hästi

Tiina Kuuler
Valgejõe Veinivilla perenaine


Üha rohkemates restoranides pakutakse uhkusega kohalike veinimeistrite loomingut. Sestap on oodatud, et igas restoraniga paigas, kasvõi näiteks Alatskivi lossis, on kohalik vein aukohal. Eks me liigume tasapisi selles suunas. Eesti veinimajades tõenäoliselt ei tule nii suurt n-ö veinirevolutsiooni, nagu juhtus paar aastat tagasi käsitööõlledega. Veinitegemine on mõnevõrra aeganõudvam kui õlletegu ja toorainetki saame vaid loetud korrad aastas, mitte iga paari kuu tagant välismaalt tellides. Tasapisi tuleb meid siiski juurde ja õnneks on iga veinimaja täiesti omanäoliste veinidega.
Alatskivi Mõisamaitsed ja Külli Must on mulle juba mitu aastat tuttav koduveinikonkursilt, kui ta oli veel hobitegija. Juba siis olid tema veinid meeldejäävate nimedega, nagu Mõisahärra ja Mõisapreili ning kõik muu mõisaga seonduv, lisaks muidugi puhtad ja krõpskuivad maitsed. Sama joont on ta jätkanud, muidugi on tänu vahepeal juurde tulnud kogemusele maitsed mitmekesistunud ja sügavamaks muutunud.

Kohalik vein ja juust on kindla peale minek

Triinu Arm
Alutaguse Juustu asutaja ja juustumeister


Alatskivi Mõisamaitsete veine olen proovinud ja olen suur fänn, lemmik on Preilna Suveunistus (roosa poolmagus rabarberivahuvein angervaksa ja maasikaga). Veel meeldivad mulle väga Külli tehtud naturaalsed äädikad. Meie juustudega sobivad Alatskivi veinid hästi. Minu meelest on alati kindla peale minek panna kokku Eesti juust ja Eesti vein. Meie valge ja sinivalge juust sobivad paremini heledate veinidega ning sinihallitusjuust ja uus toode juustunäks passivad pigem punaste ja tummisemate veinidega. Lisaks on pudelite kujundus väga maitsekas ja maja, Alatskivi mõisa jääkelder, kus neid valmistatakse, tekitab kadedust.

Populaarne

Tagasi üles