Rõngu pillimuuseum paneb silmad särama

Rõngu pillimuuseumi hing Anti Mehine ütleb, et tal lähevad iga pilli peale silmad särama.

FOTO: Maarius Suviste

Siin on rohkem kui 2300 eksponaati. Nende seas ligi 70 akordioni, seitse klaverit, teistest pillidest rääkimata. Näeb ka saepilli, iseehitatud kitarri ja ülihinnalist hõbedast flööti. Samuti Karl Madise suupilli, Ivo Linna antud harmooniumi, Evald Raidma vilepilli, Marko Matvere kitarre, Ardo Ran Varrese süntesaatorit ja palju muud. Tere tulemast Rõngu pillimuuseumi!

„Ise mängin viiulit ja saksofoni. Kui neid pille näen, lähevad silmad kohe särama. Aga üldiselt lähevad iga pilli peale silmad särama,” ütleb pillimuuseumi hing, Konguta Kapellis mängiv Anti Mehine. Peale tema veavad muuseumi Piret Terve, Meelis Külaots ja Triin Arak.

Tartumaal Elva vallas Rõngus asuv pillimuuseum on kodanikualgatuse vormis loodud muuseum. Kõik sai aastaid tagasi alguse sellest, et pillimehe süda ei suutnud ühtegi põnevat pilli ära visata, sestap korjas Anti Mehine ripakil olevad instrumendid kokku. Ta hoidis neid sauna eesruumis. Asjade kogumisega on paraku tihti nii, et pikapeale jääb ruumi vajaka. Nii ka seekord.

„Kui sain kontrabassi, mõtlesin pingsalt, kuhu ma selle trofee sauna eesruumis panen. Riputan lakke? Selle peale ütles mu kaasa: nüüd aitab, me tahame ka oma seltskonnaga siia ära mahtuda,” meenutab Mehine. Selge, koduses majapidamises enam ruumi ei ole.

Kõik sai aastaid tagasi alguse sellest, et pillimehe süda ei suutnud ühtegi põnevat pilli ära visata.

Pillimuuseum kunagises kõrtsis

Mitme asjaolu kokkusattumisel läks pillide kogumine suure hooga edasi. Idee muuseumist muudkui idanes ning juhuslikult olid Elva tarbijate ühistul olemas kasutamata ruumid. Mõeldud, tehtud. Tarbijate ühistu andis endisaegse kõrtsihoone, mis oli 14 aastat tühjana seisnud ja kus varem asus tööstuskauplus, pillimuuseumi tarbeks tasuta rendile.

Ruumid said paari kuuga korda tehtud ja 2014. aasta mais pillimuuseum Rõngu kodukandipäeval pidulikult avatud. Sestpeale avab muuseum külastushooaja igal aastal Rõngu kodukandipäeval ja aktiivne külastushooaeg lõpeb sügise saabudes. Suvel ja jõulude eel korraldatakse muuseumis kontserte ja kohtumisi. Lisaks on muuseum osa võtnud üle-eestilisest talgupäevast, osalenud piirkonna kohviku- ja käsitööpäeva melus.

Mehine ütleb, et muuseumi tegevus on pillide, muusikariistade ja muude põnevate asjade säilitamine ning eksponeerimine. Veel näeb eri ajastute kõlareid, mikrofone, pillivõimendeid ja efektiplokke, samuti ammuseid plaadimängijaid, pleiereid, lintmakke, transistoreid, videoaparaate, telefone jpm.

Kui algul oli muuseumis 300 eksponaati, siis nüüd üle 2300. Kõige vanem pill on klaver. „Alo Põldmäe andmetel on see tehtud 1800. aastate esimeses pooles,” märgib Mehine. Kõike pille muuseumis aga veel ei ole, näiteks puudu on Teppo tüüpi lõõts ja põiepill.

Pillid on muuseumisse tee leidnud ka nõndamoodi, et neid on jäetud muuseumi ukse taha. Lihtsalt toodud. Kuid on ka nii juhtunud nagu hiljuti Elvas, et akordion oli jäetud prügikasti kõrvale.

Karl Madise väärtuslik suupill

Anti Mehine korjas akordioni üles ja tõi muuseumisse. „Ärge viige pille prügikasti või prügimäele. Tooge need siia. Me oskame nendega midagi ette võtta,” teeb ta üleskutse. Ta lisab, et peaaegu igal pillil muuseumis on oma lugu.

Näiteks Karl Madis andis muuseumile oma suupilli, millega ta mängis 1997. aastal 260 esinemist järjest. Ta on selle instrumendiga võitnud kolmel korral Pärnu rahvusvahelise suupillifestivali, neist kahel korral grand prix’.

Oma lugu on Ivo Linna antud ajaloolisel harmooniumil. See on Saaremaalt ja 20. sajandi algusest.

„Aga see seal on Poltava,” näitab Anti Mehine käega üle saali. „Tõeline šedööver, haruldus. Näeb välja nagu akordion, aga tegelikult on elektriline orel. Lihtsalt akordionikujuline ja lõõts on üksnes butafooria.”

Muide, muuseumis näeb ka vasakukäeliste pille.

Populaarne

Tagasi üles