Margus Rebane – sõjaväelasest kunstnik-käsitööline

Kastna maastikukaitseala vaatetornist avanev vaade aitab Margus Rebase sõnul selgitada, miks ta tahab siin olla.

FOTO: Toomas Šalda

Tänast reservkolonelleitnanti Margus Rebast (50) tunti kooli ajal Pärnus teatripisikust nakatunud noormehena, kes väliselt oli reeglina heatujuline, kohati ehk isegi ülemeelik, aga kelle puhul võis aimata, et nii peas kui ka hinges keerleb tal hulk küsimusi ja probleeme, mille lahendamine aitaks maailma helgemaks muuta.

Näitlejat ei saanud temast hoolimata tööst Endla lavapoisina ega pedagoogilises instituudis näitejuhiks õppimisele. Lavapoisiks olemise katkestas Nõukogude armee, mis ta Afganistani saatis, näitejuhtimine jäi pooleli põhjusel, et okupantidest vabanenud kodumaa kaitsevägi vajas sõjakogemusega aatelisi mehi. Praegu veedab Rebane suurema osa ajast Pärnumaale Kastna maastikukaitsealale ostetud kinnistul, hooldab sealseid peamiselt Omar Volmeri istutatud puid, punub, voolib ja nikerdab. Tööks ta seda ei pea.

Teatraalist sõjaväelaseks

„Afganistan sai määravaks. Sealt naasmise järel saime lähedasteks sõpradeks paljude sõda ja surma näinud eri põlvkondade inimestega. Teadsime, millest räägime. Üks neist oli kunagine Narva pataljoni võitleja, Kaitseliidu taasasutaja ja näitleja Lembit Mägedi. Näitejuhiks õppimise ajal tutvusin uue põlvkonna „militaristidega”, minust vanematel kursustel õppisid Lauri „Keeks” Pääslane ja Madis Milling, tuttavaks sain Leo Kunnasega, kellega tänaseni tihedalt suhtleme,” meenutab Rebane ja tõdeb, et paljuski just tolleaegsete sõprade tõttu jäigi Eesti ilma ühest keskpärasest kultuurimaastikul toimetajast.

Kaitseväelasena jõudis Rebane olla lahingukooli ülema asetäitja, Pärnu üksik-jalaväepataljoni ja Lääne kaitseringkonna ülem, 1. jalaväebrigaadi staabiülem, kuni palus end eelmisel aastal arvata reservi. Enne seda jõudis mees 2016/2017. aastal käia oma esimesel rahuvalvemissioonil Iisraelis Golani kõrgustikul, tänu millele paisus tema sõpruskond sisuliselt üleilmseks. Miks Rebane kaitseväest lahkus, ta küll põgusalt räägib, aga arvab, et laiemale lugejaskonnale ei peaks seda leheveergudel vahendama. Või kui, siis mõnes teises väljaandes.

Igal juhul otsustas ta, et on õige aeg senisest enam pühenduda oma harrastustele ja Kastna maastikukaitsealal asuvale veidi enam kui kümnehektarilisele maatükile. „Ma olen viisaka sissetulekuga pensionär, tänu mingitele koefitsientidele kujunes minu arvestuslikuks staažiks 32 aastat. Nüüd on mul õnn ja võimalus teha, mida tahan, ja oma tegevusi ma tööks ei nimeta, sest seda sõna kiputakse tänapäeval võrdsustama sõnaga kohustus. Teen kõike vabatahtlikult või üldse mitte.”

Keset puid ja põõsaid

Kui seni oleme istunud lõkke ääres, siis nüüd tõuseb Rebane otsustavalt püsti ja viib külalise mitmetunnisele retkele ümbruskonda. Tema valdused asuvad Kastna peamiste vaatamisväärsuste, ümbermõõdult kuue meetri kanti ulatuvate Kapteni tammede (sealhulgas Pärnumaa jämedaim puu – 6,3 meetrit) ja mereranna läheduses. Ajalooliselt asus siin üks mitmest Pärnu linnale kuulunud mõisast, mille hoonetest on valdavalt järel vaid vundamendid. Kindlalt seisab püsti vaid mõisa köök, mida peremees kasutab laona ja vajadusel öömajana. „Vahel jah magan siin, aga enamasti eelistan värsket õhku,” poetab ta.

Peatuse teeme kõrvalkrundile jääva kahe suure kivi juures, millest ühele on puistatud maatüki kunagise peremehe, kauaaegse Pärnu muuseumi direktori, tõlkija, indiaanlaste uurija ja teadjamehe Omar Volmeri tuhk. „Omar istutas siinsesse mõisaaeda üle 160 puu- ja põõsaliigi, mille seas on selliseid, et ei usukski, et need Eestis elus võivad püsida. Tänu mere lähedusele on Kastna poolsaare ilmaolud pehmed, suuri ja äkilisi temperatuurikõikumisi ei ole, kliima on väga mereline. Mõned puud on siiski välja läinud, osa olen juurde istutanud, näiteks hiina sidrunväändikke, mis on sealses meditsiinis kümne olulisema ravimtaime hulgas,” selgitab Rebane.

Näiteid Margus Rebase kätetööst ja loomingust.

FOTO: Toomas Šalda

„Kõik läks juhuslikult. Siinne loodus ja aura lihtsalt tõmbas nii tugevalt, et võtsin pangalt suure laenu ja ostsin Omari pärijate poolt müüki pandud valdused ära. Alles pärast krundi omandamist hakkasin sügavamalt siin kasvavate puude ja põõsaste vastu huvi tundma, nende olemasolu polnud ostmise põhjuseks.”

Omar Volmeri istutatud puude ja põõsaste uurimisest ja hooldamisest on tänaseks saanud üks Rebase mitmest hobist. Järgemööda näitab ta kollast mändi, metasekvoiat, sitka kuuske, sulgjat tariõit, puispojengi, kuradipuud, mandžuuria pähklipuud, pööke, kontpuid, Mitšurini aretatud granaatpihlakat ja paljusid muid isendeid, kelle (Rebane rõhutab, et tegu on elusolenditega) nime ta teab või siis ei tea. Ühtegi silti ta oma kaaslastele külge riputanud pole.

Umbes kahekümnest tüvest koosneva pajupesa kõrval on paarimeetrine õunapuuokste hunnik, mis tekkis kevadel puid noorendades. „Kavatsesin okstest midagi teha, kasutada neid tarbepuiduna, kõige muu kõrvalt voolin puidust võinuge ja muud sellist, aga siis avastasin, et musträstad olid hunnikusse pesa teinud. Nii see siin on, tegin lindude toimetamisest mingil ajal isegi „internetiülekandeid”. Põnev,” on Rebane elu ja endaga rahul.

Lisaks metsiku olemisega dendropargile leiab ümbrusest hektarite kaupa loopealset kadastikku, mille kohta leiab mees, et kõige õigem on lasta sel elada oma elu. Nagu kogu ülejäänud loodusega, on Rebase maadel hästi ka puukidega. Ise on ta neid sel aastal oma ihust välja tõmmanud seitse-kaheksakümmend. „Aga ega nad kõik pole siit saadud, käin teistes metsades ka. Ja ma ei vaktsineeri ennast.”

Kivi, puit, paber

Mereäärse vaatetorni tipus jõuame jutuga Rebase järgmise harrastuse, kivide voolimise ja lõikamise juurde. „Sellega tegelen kaheksakümnendate keskpaigast alates. Saatsin ühe Tootsi tütarlapse koju ja Pärnusse tagasisaamiseks mitu tundi rongi oodates hakkasin kuue revääris olnud nööpnõelaga esimest ettejuhtunud kenama kujuga kivikest uuristama. See on nii meditatiivne tegevus, et saadab mind tänaseni. Muutunud on tööriistad, mõned neist olen ise valmis teinud.”

Kui küsida, kust ta kividele uue ilme andmiseks inspiratsiooni leiab, vastab ta, et peamiselt loodusest, aga on ka eri kultuuridest pärit märke, vöökirju jms, mõned kivid saavad inimese või looma näo. „Üks Iisraeli sõber leidis, et teen puhast Aafrika kunsti, aga vaidlesin vastu, et ei, teen puhast päris enda kunsti. Tel Avivis on tema galeriis praegugi minu kividest näitus üleval. Aga tõepoolest, ega ma ei teagi, et keegi peale minu kuskil samamoodi kive elustaks.”

Mis tema loomingust pärast valmimist saab, ei oska Rebane üheselt vastata. „Eriti ma neid ei müü, sest ei oska hinda määrata. Pigem annan või kingin neid inimestele, kes seda väärivad,” kommenteerib ta.

Sellega Rebase looming ja käeline tegevus ei piirdu. Järgmisena võtame ette punumise, mille ta õppis selgeks vanaisa käe all. Punub ta nii eri liiki puude vitstest, kasetohust kui ka ajakirjadest-ajalehtedest. „See on parasvöötme rahva pärandoskus. Oli normaalne, et karjapoiss ei istunud niisama, vaid punus loomadel silma peal hoides samal ajal korvi. 80 aastat tagasi oskasid seda kõik maapoisid.

Metsa ja puuga tehti võimalusel midagi kasulikumat ja kestvamat, kui et saadeti see lihtsalt ahju,” võrdleb Rebane esivanemate elukorraldust tänasega. „Vanaisa tegi kõik tarberiistad ise. Paar nädalat tagasi leidsin tema kodukoha pööningult mitukümmend kasutatud ja kasutamata reha, mida saan nüüd järele teha.”

Makulatuurist punumise tehnika on samuti iidne, seda tehakse peaaegu samamoodi kui vanasti valmisid laastudest või kasetohust tarbe- või ilu­esemed. „Mõned nüansid on teised, voltimist on rohkem, aga laias laastus on see samasugune protsess. Materjal, mille abil inimeste ajusid pestakse, hakkab neid nüüd praktilisel moel teenima,” naerab Rebane.

Oma oskusi jagab ta huvi korral teistelegi. „Ma pole ametlikult ühegi organisatsiooni liige, aga näiteks Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit kutsub mind aeg-ajalt kursusi tegema. On teisigi kutsujaid. Suur huvi on just ajalehtedest punumise vastu. Pärnu kunstikooli Tõstamaa lastega õppisime hiljuti kivide voolimist. Loominguliste tegevuste ja vanade väärtuste hoidmise kaudu saab maailma parandada küll.”

Valminud kotte, punutisi, kive ja nuge Rebane küll vahel müüb, aga elatusallikaks seda ei pea. „Laatade suhtes olen väga valiv. Neljas käsitööpoes on mul nipet-näpet müügis, aga kindlasti ma ei tee reklaami, et ostke nüüd rohkem minu tehtud asju. Tehke parem ise! Ja reaalsus on see, et hindan oma loomingut ja kätetööd nii kõrgelt, et osta soovijatel kaob see tahe hinda kuuldes enamasti ära,” muigab ta.

„Maailm on asju täis, näiteks Hiinas toodetud korve ja muud pudi-padi müüakse naeruväärse raha eest. Need küll ei kesta, aga inimene saab oma asja kätte. Süsteem ei väärtusta seda, et teen kasetohust võikirnu, mis elab üle neli-viis perenaist. Nii et mõnes mõttes lasen vastu tuult,” ütleb Rebane avameelselt ja ilma igasuguse kahjutundeta.

Lähitulevikus plaanib ta jälle tuua enda juurde mesilased ega välista ka looma- ja põllupidamist, aga selleks peab ta Kastnasse päris paikseks jääma. Praegu ta selleks veel valmis ei ole, hooldamist vajavad isa-ema maad ja metsad ning jagub ka perega seotud toimetusi.

„Oli normaalne, et karjapoiss ei istunud niisama, vaid punus loomadel silma peal hoides samal ajal korvi,” ütleb Rebane oma kätetöö selgituseks.

FOTO: Toomas Šalda

Populaarne

Tagasi üles