Sepp teeb enda tarbeks ise puusütt

Töö kiidab tegijat: sepa sõnul vastab enda tehtud süsi vajadustele.

FOTO: Maarius Suviste

Hiljuti Tartu- ja Valgamaal peetud Käsitöötee ootas külastama käsitööpesasid, mis paiknesid Rõngu ja Otepää piirkonnas. Proovida võis ka puusöe tegemist.

Sai tutvuda käsitöömeistritega, valmistada juhendajate käe all mõni ese või õppida juurde uus tehnika. Otepää lähedal Mägestiku külas asuvas Ketta talus oli võimalik uudistada ja kaasa teha sepatöö- ja puusöe valmistamise õpitoas ning lõkke kohal toidu valmistamise õpitoas. Lõkkeplatsil anti maitsta kalasuppi, grill-liha ja pannkooke.

Talu peremees, sepp Mart Salumaa on puusütt teinud 19 aastat. „Iga korraga olen midagi juurde õppinud,” ütles ta söetegemist tutvustades. „Enda tehtud süsi vastab vajadustele. Sellega saab kindla peale sepatööd teha.”

Kõik söe tegemiseks vajaliku on ta ise kokku meisterdanud. Katsetada tuli algul ikka üksjagu. Esialgu oli tal ahi ilma korstnata, esimene proov oli ilma koldeta. Nüüd on kõik nii, nagu olema peab. Tünnil, kuhu ta puud põlema paneb, on jahutaja peal. „Kopsikuga valan vett päris protsessi lõpus, et ahjus tuli ära jahutada. Tekkiv veeaur on hea tulekustutaja, võtab ära temperatuuri,” selgitas ta.

Mis puust sütt teha?

Salumaa sõnul on põhitegevus söe tegemine, kõrvalsaadus on miilihigi ja pigi. Ta seletas, et kui paneb tünni kolm kartulikotitäit puid, saab sellest poolteist kartulikotitäit sütt. „Kogus väheneb poole võrra, aga kaalust jääb järele ainult üks viiendik.”

Musta värvi miilihigi kohta lausus ta, et see on nii mürgine vedelik, et kui maha kallata, siis selle koha peal aasta otsa midagi ei kasva. „Kui puutükk sellega kokku teha, siis algul on puutükk hele, aga aja möödudes muutub täiesti süsimustaks. Näiteks kui värskelt tehtud pinki miilihigiga pintseldada, võib jääda mulje, et pink on sada aastat suitsusaunas seisnud.”

Puusütt teeb ta selleks, et kui kusagil väliüritusel on tarvis sepatööd näidata, siis kivisüsi lööb tal endal kopsud kinni ja lähedal olevad kauplejad ja külastajad ka ei kannata seda haisu välja. Siis ongi hea kasutada puusütt. „Puusüsi põleb puhtalt, aga eks miski lõhn ikka on,” lisas ta. „Söe tegemise vajadus tulenes ka asjaolust, et poest ostetud süsi oli kõikuva kvaliteediga ning sepatöö tegemiseks kulus seda rohkesti ja maksis palju raha.”

Tiheda puiduga on nõnda, et sellest tehtud sütt jätkub kauemaks ehk põleb kauem.

Jälgima peab sedagi, millisest puust sütt teha. „Puu peab olema tihe ja raske. Kõige parem minu koduümbruse metsas kasvavatest puudest on saar, mida ma ka kasutan. Samuti sobivad vaher, õunapuu, isegi sirel. Mida tihedam, seda parem süsi tuleb,” teadis ta rääkida. „Tiheda puiduga on nõnda, et sellest tehtud sütt jätkub kauemaks ehk põleb kauem.”

Ta teeb kvaliteetset sütt ka grillimiseks, mida annab aeg-ajalt sõpradele-tuttavatele. Grillsütt teeb ta tavaliselt lepapuust.

Rehetuba ja needitud raudpada

Sepp Mart Salumaa näitas oma 1887. aastal ehitatud Ketta talus Käsitöötee ürituse raames huvilistele ehedat rehetuba, andes aimu eestlaste elust 19. sajandi lõpul. Veel näitas ta toidu valmistamist viikingihaudadest leitud esemete eeskujul sepistatud panni, kolmjala, grilli ja needitud raudpaja abil. Sepikojas sai vaadata ja proovida sepatööd.

Käsitööteel olid avatud mitmed käsitööpesad. Näiteks tutvustasid oma tegemisi Rõngu maanaiste selts, Valguta seltsimaja, Rõngu rahvamaja, Palupera pritsikuur, Rannu savikoda ja teised. Rõngu rahvamajas olid avatud õpitoad: paberi taaskasutus, puidutöö, kokandus ja viltimine.

Päeva korraldasid Kõduküla ja Rõngu rahvamaja. Käsitöötee toimus kolmandat korda.

Töö kiidab tegijat: sepa sõnul vastab enda tehtud süsi vajadustele. FOTO:

FOTO: Maarius Suviste

Populaarne

Tagasi üles