Jahimehed ja Kaitseliit tihendavad koostööd

Jahimeeste ja -naiste kokkutulekud muutuvad üha rahvarohkemaks.

FOTO: EJS

Kiltsi lennuväljal poolteist nädalat tagasi toimunud Eesti jahimeeste ja -naiste järjekorras juba 39. kokkutulekul keskenduti tavapäraste tegevuste ja mõõduvõttude kõrval koostööle Kaitseliiduga. Kohale tuli 4700 jahimeest, nende pereliiget, sõpra ja külalist nii kodu- kui ka välismaalt.

Eesti Jahimeeste Seltsi president Margus Puust kinnitas avakõnes, et kokkutuleku toimumine Kaitseliidu territooriumil saadab ühiskonnale sõnumi, et jahimehed on valmis lisaks looduskaitsele panustama riigikaitsesse. Kindralleitnant ja riigikogu liige Johannes Kert rõhutas, et paljusid riigikaitse ja jahinduse küsimusi on õige lahendada koostöös, näiteks laskepaiku tuleks senisest aktiivsemalt ristkasutada.

Maa Elu palus jahimeeste ja Kaitseliidu koostööst rääkida Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuhil Tõnis Kortsul ja Kaitseliidu Võrumaa maleva tagalajuhatajal Toomas Kaunal.

Kogukonnad kattuvad

Jahimehed tunnevad peensusteni oma piirkonna loodust. Eestis on 328 jahipiirkonda ja iga piirkonna jahimehed teavad nende kohta pisemaidki nüansse. Eriti tähtis on see kadunud isikuid otsides, kus jahimehed osalevad koos politsei ja Kaitseliiduga. Mõni aasta tagasi leidis just jahimees üles Pärnumaa metsa eksinud lapse, sarnaseid näiteid on teisigi.

„Koha- ja maastikutundmine võib paljudel juhtudel saada määravaks. Olgu siis tegu kadunud inimese otsimise, looduskatastroofi või isegi vajadusega riiki sissetungijate eest kaitsta. Võib tunduda pisiasjana, aga kui on vaja kiirelt ja eksimatult tegutseda, pole sugugi vähetähtis teada, kus on purded, kus koolmekohad, kus mahakukkunud puu, mida saab külma vett vältides jõe ületamiseks kasutada.

Lisaks mõistavad jahimehed üksteist poolelt sõnalt ja kasutavad keelt, millest keegi teine ei pruugi arugi saada. Kui öeldakse, et koguneme suure kivi juures, võib see kivi sealt ammu ära veetud olla, aga mehed on õigel ajal õiges kohas. Mõnda paika nimetatakse konkreetsete minevikus aset leidnud sündmuste järgi, näiteks kohtume seal, kus Peeter või Mati viis aastat tagasi põdra küttis. Välistatud pole olukorrad, kus sellisest kodeeritud keele kasutamisest võib palju kasu olla,” kõneleb Korts.

Nii võivad jahimeeste teadmised ja oskused leida rakendust ka riigikaitses. Ise nad seda ei rõhuta, aga tegelikult on jahimehed riigi suurim relvastatud organisatsioon. „Ega sissisõja korral jahimehed omapäi tegutseda ei saa, aga abitegevuseks oleme valmis. Siin ongi väga tähtis tihe koostöö Kaitseliiduga, isetegevus ei tule kõne alla. Jahimehed on looduses tegutsemiseks hästi ja ilmastikukindlalt varustatud ning meie füüsis peab pikkade ja raskesti läbitavate vahemaade läbimiseks valmis olema. Hädaolukorras võib inimestel tekkida isegi situatsioone, kus hädaabinumbrile helistamisest pole kasu, tulemuslikum on kohalike jahimeestega ühendust võtta,” on Tõnis Korts veendunud.

„Paljud jahimehed kuuluvadki Kaitseliitu, kogukonnad kattuvad arvestataval määral,” kinnitab ta. „Üks konkreetne tegevus, mida koos arendada, on laskmisoskus. Lasketiire saab ühiselt kasutada, oleks neid vaid rohkem.”

Tänu keskkonna detailideni tundmisele on jahimehed suurepärased retkejuhid. „Ise tunnen väga hästi Soomaa kanti. Kui sinna rahvuspark asutati, olin üks sealsete piiride ja õpperadade mahamärkijatest. Selleks oli vaja täpselt teada, kuidas loomad käituvad, kuhu on mõtet rajada vaatluskohti jms. Jahimeeste abiga on Soomaast kaardistatud päris palju alasid,” ütleb Korts.

Kasvavas tempos on kütid välja arendanud rajakaamerate võrgustikke, tänu millele teavad nad sisuliselt kõike, mis metsas või maastikul toimub. Valdkondi, kus Kaitseliit ja jahimehed saavad tulemuslikku koostööd teha, on omajagu. Jahimeeste kokkutuleku avamisel kaitseliitlaste peetud kõnede põhjal saab järeldada, et huvi on vastastikune.

Partnereid jätkub

Koostööd ei tee jahimehed mitte ainult Kaitseliidu, vaid teistegi organisatsioonidega. „Riik on meie peamine koostööpartner, näiteks riiklik veterinaaramet. Kui Aafrika seakatk Eesti poole liikuma hakkas, hakkasime koos tegutsema juba ennetavalt. Katkuajal tehtud sageli raske ja ebameeldiva töö tulemusena ei pidanud mullu uksi sulgema ükski Eesti farm, naaberriikides paraku küll. See on reaalselt ja rahaliselt mõõdetav tulemus. Tänu sellele kriisile on üldsus jahimeeste olulisust ühiskonnale hakanud paremini mõistma ja kõrgemalt hindama. Katkuaegne tegutsemine tõestas meie efektiivsust hädaolukorras tegutsemisel,” räägib Korts. Kui mõni loom hädas on, võtavad jahimeestega ühendust ka loomakaitsjad. „Kui kits on viga saanud, ja seda juhtub väga tihti, leitakse ikka meie numbrid üles. Meil on kohustus ära koristada hukkunud suurulukid, aga viga saanud loomade puhul ulatame abikäe sisuliselt vabatahtlikult. Kui on võimalik, aitame looma elule, aga tuleb ette sedagi, et veterinaari otsusega lõpetame looma piinad.”

Tihe on jahimeeste koostöö põllumeestega, kelle organisatsioonide palvel aidatakse vähendada lindude tekitatud põllukahju, ja metsameestega, kuna metskitsede arv on suur. Lisanduvad teadusasutused, kelle tehtavate uuringute jaoks hukkunud või kütitud loomadelt-lindudelt proove võetakse.

„Ülesandeid on jahimeestel hulgi. Rahalised kohustused on Eesti jahimehel ühed Euroopa väiksemad, muude kohustuste hulk jälle suurim,” tõdeb Korts. „Kõik meie seast ei ole võrdselt aktiivsed, nii et need, kes teevad, kannavad eriti suurt koormat. Nad teevad seda vabatahtlikult, nii et tänusõnad on igati õigustatud.”

Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts.

FOTO: Erakogu

Saaks veel paremini

Kaitseliidu Võrumaa maleva tagalajuhataja Toomas Kaun on Kaitseliidus tegev olnud enam kui veerand sajandit. Jahimehena tunneb ta läbi ja lõhki sedagi valdkonda. „Võrumaal on Kaitseliidu ja jahimeeste koostöö olnud aastaid väga tihe ja sujuv. Antsla Üksikkompanii korraldab igal aastal koos ümberkaudsete jahtkondadega ühist laskevõistlust, mis on kujunenud juba traditsiooniks.

Pikka aega korraldas Kaitseliit Sõmerpalu jahtkonna maadel jahti, kuhu kutsusime ­jõu­­­s­truktuuride esindajad: piirivalve, politsei, kaitsepolitsei, lahingukooli, Kuperjanovi pataljoni jt. Käisime jahil ja järgneval vabas vormis koosviibimisel said paljud probleemid nagu võrdne võrdsega läbi arutatud,” meenutab Kaun ja kahetseb, et nüüd on ühisjahi korraldamine tõenäoliselt üha kiireneva elutempo tõttu soiku jäänud.

Võrumaalgi on tema sõnul kohalikke jahimehi sageli kaasatud kadunud isikute otsimisse, ikka seetõttu, et nemad on parimad kohalike metsade tundjad. Probleemiks on aga asjaolu, et vabatahtlikkuse alusel kaasa löövatele jahimeestele ei laiene mingid garantiid. „Politsei jaoks on see töö, aga kui jahimees kukub kasvõi kopra­auku ja saab vigastada, vastutab ta ise. Sellegipoolest tulevad jahimehed võimalusel appi.”

Politsei, Kaitseliidu ja jahimeeste koostöö on Kauna kinnitusel eriti tänuväärne piiriäärsetel aladel. „Just Võru- ja Põlvamaal piiri ääres liikuvad võõrad autod hakkavad jahimeestele kohe silma. Märgatakse sedagi, kui kuskil metsatukas, kus neid olema ei peaks, on võõrad autojäljed. Jahimehe silmad on teravad ja aitavad omajagu ebameeldivusi ära hoida.”

Kaitseliidu ja jahimeeste koostöö eeldab, et initsiatiiv tuleb Kaitseliidult. Üks on organiseeritud ja struktuuriüksusteks jagatud jõud, teine tugineb vabatahtlikkusele. „Koostööd tehakse, aga on ka kasutamata ressursse,” leiab Kaun.

Jahimeeste oskusi ja teadmisi saab edukalt rakendada ka kodutütarde ja noorkotkaste laagrites. „Olen seal ise jahindusvõistlusi korraldada aidanud ning pidanud lühemaid ja pikemaid loenguid. Noored on huviga kuulanud ja nende juhendajad pärast palunud mind mitmele poole esinema tulla. Tänapäeva õpilastel pole sageli õrna aimugi, et jahimeestel on täita roll, ilma milleta meie elukorraldus enam ei toimiks. Aga kõik see toimub praegu isikute pinnalt, paljusid võimalusi saaks paremini organiseerides tõhusamalt ära kasutada,” võtab Kaun jutu kokku.

Populaarne

Tagasi üles