Vereurmarohi aitab soolatüügastest vabaneda

Vereurmarohu tõmmisega tõrjutakse maheaianduses taimekahjureid.

FOTO: Toivo Niiberg

Vereurmarohi (Chelidonium majus) on eestlaste seas tuntud kui annetõverohi, punaserohi, lehmapuna, punasetõverohi, ihupuhastaja, kirnurohi, vererohi, õuetõve- ja kuutõverohi, parkhein, punaserohi ja soolatüükarohi.

Vereurmarohi kasvab tarade ääres, parkides, varemetel, elamute ümbruses, tanumate ääres, prügipaikadel ja võsastikes. Mitmeaastane rohttaim, 30–50 cm kõrge. Õitseb maist oktoobrini.

See taim oli vanasti tarkadele tohtritele terve varandus, aga enne vereurmarohu omadustega tuttavaks saamist tuleb sellega ettevaatlikult ringi käia. Kollakas piimmahl on suhteliselt mürgine ja tugevasti sööbiv aine. See võib nahale sattudes tekitada raskesti paraneva haavandi. Kui mahl suhu pääseb, ei vabane te niipea kõrvetavast valust suus ja kurgus. Kui mürgine mahl aga kõhtu satub, võib tekkida raskem mürgistus. Selline asi võib juhtuda väikelapsega, kes on harjunud kõike hammastega proovima. Õnneks on vereurmarohu mahlal siiski peletavalt vastik lõhn. Ettevaatust ka mahla silma sattumise suhtes: kui vigastatud oksale vastu minna, võib viimane mõne teise oksa või lehe tagant valla pääseda ja mürgine mahlatilk lendab teadmata suunas.

Mul olid poisikesena tugevad tedretähnid ja vanatädi määris mind vereurmarohu värske mahlaga – hea, et mul nägu säilis. Peagi oli väga valus ja mõne päeva möödudes koorus maha kogu näonahk, aga tedretähnid kahanesid vaid veidi. Mürgine on taim ka kõigile koduloomadele peale kitsede ja sigade.

Küll aitas vereurmarohi hiljem mul soolatüügastest vabaneda. Soovitati soolatüüka ümbrus vaseliini, lamba- või hanerasvaga määrida, seejärel tilgutada soolatüükale vereurmarohu värsket mahla – see toimis.

Vereurmarohus on leitud 14 alkaloidi, millest 10 on mürgised. Alkaloid berberiin annab vereurmarohu mahlale iseloomuliku rebukollase värvi.

Vereurmarohu ürti korjata õitsemise ajal, lõigates taime tipuosa 30–50 cm kõrguselt. Kuivatada saunas nöörile asetatud väikeste vihtadena temperatuuril 50–60 kraadi või dehüdraatoris õhukese kihina. Madalamal temperatuuril ja aeglasemal kuivatamisel saame ebakvaliteetse produkti. Kuivatatud ürt säilib riidest või paberist pakendis toatemperatuuril ja kuivas kohas kolm aastat. Kuivatatud vere­urmarohu ürt on apteegi käsimüügis saadaval kui taimetee.

Ravikuurid pausidega

Vereurmarohtu on rahvameditsiinis laialdaselt kasutatud kui sapiajatit maksahaiguste ja sapikivitõve vastu ning teesegudes jämesoolepõletiku ja gastriidi korral. Vereurmarohu tõmmisel on rahustav, vererõhku langetav, soolte peristaltikat ja emakalihaste toonust tugevdav toime.

Abi on saadud teest: võtta teelusikatäis taime, kas värsket või kuivatatut, valada peale klaas keeva vett ja lasta 15 minutit tõmmata. Maitseks võib julgesti lisada mett, mis isegi tugevdab vereurmarohu mõju. Tarvitada 2–3 sl kaupa enne sööki, mitte üle kümne päeva järjest. Nii aitab see maksahaiguste, sapipõie- ja jämesoolepõletiku vastu. Seejärel pidada kaks nädalat vahet ja vajadusel ravikuuri korrata.

Proviisor Kalju Mandre soovitab raamatus „Saialillesuvi” võtta vereurmarohu ürti (värsket või kuivatatut) teelusikatäis klaasi keeva vee kohta, jahutada ja juua klaas päevas lonkshaaval. Maksahaigetel, eriti raskemate (kollatõve) vormide korral juua kuni 3 klaasi päevas, lisades mett.

Mikroobivastane toime

Värskel mahlal on tugev mikroobivastane toime, eriti stafülokokkide või streptokokkide vastu. Veega lahjendatud mahla manustatakse sapipõiepõletiku ja sapikivitõve korral. Selleks lahustada neljandikus klaasis toasoojas vees 1 sl mahla ja tarvitada 2 sl enne sööki. Ka siin ei tohiks ravikuur ületada kahte nädalat. Tinktuure ja valmis preparaate saab ka apteegist.

Aive Luigela sõnul on taimel ka teisi kasutusvõimalusi: lahjendatud mahlaga kuristatakse kurku ja reuma, podagra või küüneseene korral määritakse lahjendatud mahla või tinktuuri nahale. Mahla asemel võib kuivatatud taimest teha tõmmist või värske taime tinktuuri ja sellega probleemseid kohti määrida.

Tinktuuri valmistamiseks lõigata värske vereurmarohi väikesteks tükkideks, tarvitada saab kõiki taimeosi juurest õieni. Täita sellega pool pooleliitrist purki ja valada peale viina. Hoida toas nädal aega, kurnata. Võtta klaasitäie vee kohta 20 tilka tinktuuri, juua kord päevas. Ravikuuri pikkus on 10 päeva.

Vereurmarohu mahla on välispidiselt kasutatud soolatüügaste, konnasilmade, sügeliste, seenhaiguste, ekseemi ohjeldamiseks ja kõrvaldamiseks. Mahla on tarvitatud ka marrastuste, mädaste haavade ja putukahammustuste ravis.

Koduse salvi valmistamiseks segada kokku 10 g vereurmarohu värsket mahla ja 90 g sulatatud searasva. Sellisest salvist on abi nahalõhede, halvasti paranevate haavade ja ekseemi ravis.

Vereurmarohu tõmmisega tõrjutakse maheaianduses taimekahjureid. Võtta nelja-viie taime maapealne ürt, peenestada (kummikindad kätte!) ja valada peale 10 liitrit kuuma vett. Lasta seista 10–20 minutit, misjärel vedelik muutub pruuniks. Kurnata ja kasutada pritsimiseks. Lahus sobib lehetäide, maipõrnika tõukude, lehekirpude, traatusside tõrjeks, eriti hästi aitab kapsakahjurite vastu.

Populaarne

Tagasi üles