Tubli korilane leiab loodusest imelist toitu

Maarja Õunaste leiab keset metsikut loodust midagi ikka söödavat.

FOTO: Tiit Efert

Altjal elav Maarja Õunaste korjab loodusest kõikvõimalikku söödavat kraami, viib seda linnavurledele ja valmistab sellest maitsvaid roogasid. Selle tegevusega on ta loonud endale töö, millega maal ära elada.

Maarja loodusehuvi sai alguse lapsepõlvesuvedest Järvamaal Järva-Jaani külas vanaema ja vanaisa juures, kes kasvatasid sigu ja kanu. Neil oli ka neli kasvuhoonet tomatite, kurkide ja paprikatega.

18aastaselt lahkus Maarja Eestist maailma avastama. Matkanud kõrbetes ja elanud suurlinnades, jõudis ta kümme aastat hiljem tagasi ning avastas, mida kõike võib pakkuda kohalik Eesti mets. Tema sõnul ei pea lootma ainult oma kasvuhoonele, vaid tuleb minna loodusesse ja silmad lahti teha. „Avastasin, et saan süüa ja noppida neid taimi, mida tahan, ja saan tegutseda selle järgi, mis meeldib ja naudingut pakub,” ütleb ta.

Avastuslik metsaring

Tänavu kevadel Altjale elama asudes otsustas Maarja luua sellest äri – ta pakub omakorjatud kraami Tallinna restoranidele ja eraisikutele. Lisaks kõigile kohalikele, kes huvi tunnevad. Ta loodab kogukonna poolt toetatud põllumajanduse mudelile. Niisuguse mudeli puhul jagab tarbija põllumajandustootjaga tootmisega seotud riske. Säärase ostmise ja tootmise eesmärk on rohkemat kui vaid maitsev kõhutäide. Tarbijal on kindlustunne, et toit, mida ta sööb, on tõesti hooajaline, ülivärske, kohalik ja väikese ökoloogilise jalajäljega.

Maarja sõnul peab klientidel tekkima usaldus pakkuja vastu, et too pakub õiget kraami. Temal endal on enesekindlus tekkinud kogemuse põhjal. See on tulnud katsetuste ja teistelt saadud kogemuse kaudu.

Asume Maarjaga Altja kõrtsi juurest metsaringile. Algatuseks sõnab ta, et üks pealinna restoran tellis temalt hiljuti viis kilogrammi nõgeseid, mida ta käis just metsa alt korjamas. Neid näib siinkandis tõesti jätkuvat. Edasi tutvustab Maarja meelespeaõisi, mis sobivad salatisse. Seejärel leiab ta vesimünti.

Maarja sõnul algab looduslike söögitaimede hooaeg varem kui ükskõik millistel seemnest külvatud taimedel. „Vähemalt minu põllupidaja oskuste juures,” naerab ta. Esimesed on kevadel naat ja nõges, hiljem tuleb angervaks. Hooaeg kestab väga pikalt. Näiteks läinud aastal korjati lehterkukeseeni veel jõuluõhtulgi. „Need jäätusid vahepeal ära, sulasid üles ja kasvasid edasi,” räägib Maarja. Lehterkukeseen on suurepärane D-vitamiini allikas. Just sel ajal, kui need valmivad, me seda vajamegi. „Loodus on täiuslik ja pakub seda, mida meil parasjagu vaja on,” on Maarja kindel.

Loodus muutub hooaja jooksul imeruttu. „Avastasin pihlakapungad, mis maitsevad justkui mandlid. Samuti vahtraõied, mis sobivad suurepäraselt salatisse. Kuni info restoranidele edastatud sain, oli enamik õitsemise juba lõpetanud,” kõneleb Maarja.

Kui küsida, mis on tema põhitoode, siis sellist asja ei ole. Juuli keskel on tulipunktis näiteks suur kukehari ja liiv-merisinep. Sügise poole muutuvad olulisemaks seened.

Seni on Maarja korjeretked toimunud Altja ümbruses, kuid tal on plaanis ka Lõuna-Eestisse sõita ja vaadata, mida sealt leida on.

Varavalges metsa

Maarjale meeldib juba varavalges metsa minna. Kui on linnapäev, läheb ta metsa kell pool kuus hommikul, et klientidele kõige värskemat kraami koguda. Linnas käib ta kaks korda nädalas. Metsast jõuab ta välja kella 10 paiku, siis kastab kasvuhoonetaimi ja alles seejärel teeb hommikusöögi. Teistel päevadel käib ta metsas uudistamas, mida uut on kasvanud, ja korjab taimi ka enda tarbeks.

Maarja on käinud väliüritustelgi oma toitu pakkumas, aga tema sõnul peab hoolikalt valima, kuhu minna. On ette tulnud, et osta ei soovita midagi, ainult uudistatakse, tehakse pilti ja keeldutakse igasugusest proovimisest. Aga on ka üritusi, kus proovitakse, maitstakse ja esitatakse tellimusi.

Juunis peeti Altjal rändavat kultuurifestivali Võnge, seal korraldas Maarja huvilistele korilasretke. „Äärmiselt mõnus kogemus. Juhtus nii, et kõik olid naised,” lausub ta. „Korjata oli mõnus, toitu valmistada oli mõnus, süüa oli mõnus ja pärast oli ka veel hea olla.” Sääraseid retki korraldab ta asjahuvilistele heameelega.

Jõuame metsast välja, Altja randa, siin kasvavad rannamaltsad, ühed Maarja lemmikud.

Hooajal käib Altjalt päevas läbi kuni tuhatkond turisti. „Kui kohalikud pakuksid oma kraami, jääks tulu siia, kohalikud saaksid tööd,” mõtiskleb Maarja. Leiame merihumurit.

Tegelikult on Maarja arvates Altjal keeruline elada, kui tahad hästi toituda. „Kõike ju metsast ei saa,” sõnab ta. Altjal käib küll kaubabuss, aga Maarja pole isegi vaatamas käinud, mida seal pakutakse. Lähim pood on 16 kilomeetri kaugusel Võsul, aga sealgi pole valik teab kui rikkalik. Talunike kraami saab osta Rakvere OTTi (otse tootjalt tarbijale) vahendusel. Küll aga võib Altjalt saada kohalike kalurite püütud kala.

Liha ja piimatooteid Maarja ei söö. Näiteks kukeseenekastet valmistab ta kookospiimaga.

Maarja on täiesti looduseusku. Ta õpib Alar Krautmani Terviseakadeemias pärimusmeditsiini. Tegemist on traditsioonide ja vanarahvatarkustega, mis on kohandatud tänapäeva oludele.

Jõuame mere äärde, siin on angervaksa, Maarja on sellest siirupit teinud. Üks Inglismaalt pärit turist soovitas seda pannkoogi sisse panna. Maarja proovis ja tulemus sai imemaitsev.

Kukeharja korjates meenutab Maarja kevadet, siis sai värskeid puulehti korjata. „Kõik on söödavad,” lausub ta. Lisaks sai koguda kuusevõrseid ja kuusekäbivõrseid, nendegi aeg möödus nagu ainus silmapilk.

Kliendid annavad kindluse

Kogu Maarja toiduvalmistamiskunst on lihtne nagu tema elukäsitluski. Tal puuduvad retseptid, toitu teeb ta tunde järgi. „Panen kokku seda, mis sobib.”

Maarjal on kasvuhoone, kus sirguvad tomatid ja tema lemmiktaim püha basiilik ehk tulsi. Tal on plaanis basiilikut teepakkidesse pakendama asuda. „Imeline taim, lõhnab melissi, nelgi, lagritsa ja sidruni järele. Meeleselguse ja rahu tooja,” kiidab Maarja.

Kodus on tal veel varem valmis korjatud liiv-merisinepit, mille maitses on tunda rukolat ja sinepit. Nii ongi kena korvitäis maitsvat kraami kokku kogutud.

Ta koostab klientidele pakikesed sellest, mida on parasjagu saada. Ta ei muretse, kui mingit taime või toorainet ei leia. Siis leiab ta midagi muud. „Kui minna konkreetselt mingit taime või vilja otsima, siis võib olla kindel, et seda ei leia,” teab Maarja. Seetõttu ei luba ta klientidele konkreetseid taimi. Korjab metsast kõike, mis on söödav, lisaks taimedele marju ja seeni. Maarja õpib oma kliente järjest enam tundma, teab nende soove ja komplekteerib pakid sedamööda. „Kui klient tahab rohkem raudrohtu, siis ma talle seda pakki ka panen.”

Maarja väitel on klientideks valdavalt kiire elutempoga inimesed, kes eeldavad, et kõik oleks mugav ja lihtne. Seetõttu hakkas ta pestosid tegema, et kliendid ei peaks ise vaeva nägema.

Maarja korjab taimi kuni esimeste öökülmadeni. Talve kavatseb ta aga veeta Hawaii saartel, koos oma kaaslase Pauliga, kes on pärit Californiast. Edaspidi on paaril plaan hakata Eestis mahetalu pidama ja köögivilju kasvatama. Selleks otsitakse talukohta, mis tahes Eestimaa nurgas. „Kui juba mõned kliendid ees on, siis see tagab kindluse, samuti saan senistele klientidele Põhja-Eestisse edasi postitada,” ütleb Maarja.

Populaarne

Tagasi üles