Rääbisefestivali külastajad seisid kalasabas

Taavil on ehitatud nelja suitsuahjuga haagis, mis on Eestis täiesti ainulaadne. Foto: Tiit Efert

Laupäeval Jõgevamaal peetud Rääbisefestivalil tekitas furoori kohapeal suitsutatud rääbis, mille nimel oldi nõus pikas järjekorras seisma. Kahjuks pidid paljud pika ninaga jääma, sest säärast nõudlust ei osanud keegi ette näha.

Põhja Peipsi Köögi kaubamärgi all toimetav Taavi Vogt oli samuti sellisest menust jahmunud, sest pärast viit tundi suitsutamist hakkas kala otsa saama. Ta hoidis kahe käega peast kinni ja vabandas inimeste ees, kes ilma jäid. Tal oli kaasas üle poole tonni kala, millest pidanuks justkui jaguma, aga selline käive oli esmakordne. „See on nii ootamatu,” sõnas Taavi. Ta kutsus kõiki huvilisi Tartusse turuhoone juurde, kus ta igal reedel kala suitsutab.

Suitsukalarahvas

Tartus ostavad kliendid suitsukala ühe kilogrammi või poole kaupa, sest teavad, et järgmine nädal saab jälle. Siin Kasepääl ostavad nelja-viie kilogrammi kaupa, sest pole teada, millal jälle värskelt püütud suitsusooja kala saab. „Sellised kogused tõmbavad mind põlvili,” leiab Taavi. Tema sõnul on Rääbisefestivalil pigem rohkem Tallinnast kui Tartust tulnud külastajaid.

Tallinlastel niisugust võimalust värsket suitsurääbist osta ei ole. „Kui Muhamed mäe juurde ei tule, siis tuleb mägi viia Muhamedi juurde,” räägib Taavi, kes on hakanud mõtisklema, et võiks ka Tallinnas käia värsket suitsukala pakkumas. Aga kindlalt lubada veel ei saa. Seni jätkab ta igal reedel Tartus käimist, kuni sügisel ilmad kannatavad. Küll võtab ta aga augusti lõpus väikese puhkuse, et akusid laadida. „Saan aru, et see nörritab kliente, aga muidu ei jaksa ma jätkata,” räägib Taavi. Üks asi on pingutus, mida nõuab kalade suitsutamine, aga sellele eelneb ju ettevalmistus. Ta kirjeldab, kuidas ta kahel suitsutamispäeval, kus müüs tuhat kilogrammi kala, pidi seda neli korda käitlema. „Kõigepealt bussist maha, siis soola, siis bussi tagasi, siis suitsuahju, sealt välja.”

Sõbrad andsid kindluse

Taavi on kala suitsutanud kümmekond aastat. Tuttavatele suitsutamine on toonud veendumuse, et kui tuleb hea välja, siis miks mitte ka laiemalt pakkuda. „Kui inimene oskab midagi, mis teistele meeldib, siis võiks seda pakkuda,” sõnab Taavi. Ja tundub, et meeldib, sest kui Taavi Tartus suitsukala müüb, siis restid täis ei seisa, pigem saab kõik ikka otsa.

Praegu, juuli teises pooles on rääbis kõige parem, seetõttu käib suitsutamine täistuuridel. Kui rääbisepüük augusti keskpaigas läbi saab, tulevad ahven, lest ja koha. Kuigi lesta saab püüda juba juuni algusest, on see Taavi kinnitusel just sügisel kõige rammusam ja maitsvam.

Tegelikult palju paremat kala värskest rääbisest on Taavi hinnangul raske maailmas leida. Ta mainib küll kammeljat, ent selle alammõõt on nii suur, et sobivaid isendeid on raske kätte saada. Aga kui saab, siis on pannitäis korraga garanteeritud. Taavi on käinud harrastuskalurina Norras paltust püüdmas ning hindab ka seda. „Siig on jällegi äkisemaailmas parim. Tänapäeval tehakse äkist ka ahvenast,” mõtiskleb Taavi erinevatest kaladest.

Siiski pole ta ahjus ainult rääbised. Ühelt restilt paistavad prisked siiad. „Igal peol peavad ka külalised olema,” sõnab Taavi. Tal on ka oma suitsutamisnipid, aga neid ta mõistagi ei jaga. Kalad on ahjus pool tundi kuni 40 minutit. „Keedukala ei taha pakkuda,” selgitab ta.

Taavil on endal püügiluba olemas ja ta on hobi korras kalur. Aga niipalju kui tal suitsutajana kala kulub, ta kindlasti püüda ei suudaks. Seetõttu on tal püsipartneriks Vasknarvas asuv OÜ Peipus. „Rõõmuga aitavad, tahan tulevikus rohkem kliente teavitada, kust kala pärineb,” ütleb Taavi. Põhimõtteliselt saaks ta Rääbisefestivalile ka värsket rääbist kiiresti juurde tellida, aga see kala on ette valmistamata. „Magedat kala ma ahju ei pane,” kinnitab Taavi.

Taavi on pärit Alajõelt, kus ta on pidanud ka vallavanema ametit. Pärast haldusreformi ja valdade liitmist on ta Alutaguse vallavalitsuse liige.

Rääbiste ladumine restile nõuab omajagu kogemust. Foto: Tiit Efert

Nelja ahjuga haagis

Taavil on ehitatud nelja suitsuahjuga haagis, mis on Eestis täiesti ainulaadne. Arvele võttes sai see esimesena tüüpkoodi nimega Smoky.

Selle ehitamine sai võimalikuks tänu Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi toetusele, mille ta sai Peipsi Kalanduspiirkonna Arendajate Kogu kaudu. „Toetus läks tõesti õigesse kohta, vaadake kasvõi seda järjekorda siin,” viipab ta käega. „Olen lõppkokkuvõttes ainuke, kes sellist kala pakub.”

Neli ahju on Taavi sõnul maksimum, mida üks inimene jõuab korraga hallata. „See on ühe mehe täistöö komplekt ja inimvõimete piir,” räägib Taavi. Võimalus on ahjusid juurde osta, aga siis on tarvis lisatööjõudu. Seda aga Taavi ei taha, sest soovib pakkuda vaid enda suitsutatud kala. „Suurt tööstuskompleksi ehitada pole minu eesmärk,” sõnab ta. Teda häirib suurtööstuste juures anonüümsus. Taavi on uhke, et temal nii ei ole. Talle meeldib, kui klient saab tema töö tulemust vahetult hinnata ja kohe tagasisidet anda. Ta ei poe kuhugi peitu ja talle võib iga kell helistada. „See on minu maine. Ma ei karda selle pärast. Kui on soovijaid, siis viin suitsukala ka ise kohale,” sõnab ta.

Koduõuest Taavi suitsukala ei paku. „Tahan kodurahu ja tööd eraldi hoida. Kui päeva lõpetan, siis tahan aega puhkuseks. Pole mõeldav, et auto seisab koduväravas vastas ja tullakse suitsukala küsima. Mul pole seda lihtsalt pakkuda. Ma ei jaga lubadusi, mida ei saa täita,” räägib Taavi. Teda saab tellida mitmesugustele üritustele, aga korraldaja peab tagama, et vähemalt 400 kilogrammi ostetakse ära. „Muidu ei tasu sõitmist,” teab ta.

Kui mõnikord juhtub, et kogu kala ära ei osteta, siis need paneb ta koostöös kodutootjatega purki marinaadi ja väärt kaup saab sellestki.

Päike pole sõber

Kuigi päikeseline ilm sobib klientidele ja toob neid rohkem kodust välja, pole see suitsutamisprotseduuri juures kõige meeldivam. Suitsutamine on töö, mida ei saa lühikeste varrukatega teha, sest vigastused on varmad tulema. „Kui oled järjest töötanud, siis tähelepanu hajub ja kui midagi juhtub, siis põletushaavad on tõsised,” seletab Taavi. Ennast peab hoidma ja seetõttu polegi muud teha, kui panna tunked selga, olgu ilm milline tahes. „Kümme liitrit vett kulub päevas ja rannavorm tuleb mühisedes,” lausub Taavi ning lisab, et suitsutamispäeva õhtuks on ta tont valmis ja tahmasem kui korstnapühkija.

Triina Akkermann. (kommentaari juurde) FOTO: Foto: Tiit Efert

Rääbisefestival oli väga edukas

Triinu Akkermann

MTÜ Peipsimaa Kogukonnaköök projektijuht

Läks isegi paremini, kui ootasime. Festivali külastajate arv ulatus umbes 6000ni, kokku söödi ja müüdi kuni kaks tonni rääbist. Kindlasti on niisugust Peipsi vääriskala tutvustamist vaja ja festival toimub ka järgmisel aastal. Kõik osalejad jäid väga rahule heade külalistega, kes oskasid hinnata kohalikku toorainet ja ostsid letid tühjaks. Õpitubades saadi rohkelt teadmisi ja inspiratsiooni kodus järele proovida. Seega festival täitis oma eesmärgi – taastutvustada Peipsi rääbist ja tuua eestimaalaste lauale tagasi see väärtuslik hooajaline delikatess.